Vanapagan, Vanemuine, Koit ja Hämarik, Kalevipoeg. Need mütoloogilised tegelased on igale eestlasele tuttavad. Aga kust me neid päriselt teame? Vastus on natuke ebamugav: suur osa “klassikalisest eesti mütoloogiast” on 19. sajandi rahvuslik konstruktsioon. Vaatame, mis on tegelik pärimus, mis on Kreutzwaldi looming, ja miks see kõik on okultismi ja sümboolika seisukohast tähtis.
“Mina rauda purema, veri vällä tirtsti.” Need on veresõnad, mis jäädvustati 1947. aastal Jõhvi kihelkonnas. Külatark luges neid sõnu üheksa korda, et peatada verejooks. Selles süvasukeldumise sarja kolmandas osas vaatame, kuidas eesti sõnamaagia päriselt töötas, mis tüüpe loitse oli, ja mis konkreetseid tekste on rahvaluulearhiivis säilinud.
Eestlased on üks Euroopa kõige sekulaarsemaid rahvaid, kuid samaaegselt rahvas, kus 47 protsenti inimestest usub, et looduses on hing. Selles süvasukeldumise sarja teises osas vaatame, kes olid eesti targad ja nõiad päriselt, kuidas töötas sõnamaagia, mis juhtus nõiakohtutes Liivimaal, ja miks elavad need traditsioonid edasi tänapäeval.