Eesti rahvapärimus, nõidus ja maagilised praktikad: täielik ülevaade

Eestlaste suhe nõiduse ja maagiaga on omapärane. Statistiliste uuringute põhjal oleme me üks Euroopa kõige sekulaarsemaid rahvaid ning kirikus käib regulaarselt vähem inimesi kui peaaegu üheski teises riigis maailmas. Samas on meie hulgas tunduvalt rohkem neid, kes ütlevad, et looduses on hing, kui paljudes religioossemates ühiskondades. Pew Research Center’i 2017. aasta uuringu järgi nõustub umbes 47 protsenti eestlastest väitega, et “loodusobjektidel nagu mägedel, jõgedel või puudel võib olla hing”. See on rohkem kui Saksamaal, Prantsusmaal või Suurbritannias.

Kümned tuhanded inimesed käivad regulaarselt hiites. Maausuliste ja taarausuliste liikumised, mis taastusid 1980. aastate lõpus, on tänaseks tunnustatud usuliste ühendustena. Pärimusmuusika kogub publikut nii kontserdisaalides kui ka festivalidel. Eesti kunstis ja kirjanduses jätkub rahvauskude motiivide elav kasutamine. Me ei pruugi uskuda Jumalat, kuid me tunneme metsa.

See ambivalentne suhe pärineb pikast ajaloost. Eesti rahvas omandas kristluse hiljem ja pinnapealsemalt kui suurem osa Euroopast. Maausund elas paralleelselt ametliku religiooniga sajandeid ning nõidumine, sõnamaagia, hiite pühitsemine ja muud praktikad kestsid kõikide ametlike keeldude kiuste edasi. Kui 19. sajandil hakati eesti rahvaluulet süstemaatiliselt koguma, leiti varakamber, mis on tänapäeval üks mahukamaid folkloori kollektsioone maailmas.

Mind on eesti rahvapärimus alati huvitanud just selle nähtamatu sügavuse pärast. Koolihariduses tutvustatakse seda sageli pinnapealselt, paari mütoloogilise tegelase ja mõne legendi kaudu. Tegelikkus on palju rikkam. Eesti tarkadel oli oma süsteem, oma terminoloogia ja oma eetika. Eesti loitsudel on struktuur, mida on uurinud rahvusvahelised folkloristid. Eesti maausund kandis edasi vana indoeuroopaeelset maailmavaadet, mille jälgi paljudes lähinaabermaades enam ei leidu.

See postitus on osa pikemast okultismi ja esoteerika sarjast. Esimene osa sarjast vaatas lääne esoteerikat üldisemalt, kõndides läbi hellenistliku Aleksandria, keskaegse araabia maailma, Renessansi Itaalia, viktoriaanliku Inglismaa, kuni tänapäeva sotsiaalmeedia okultismini. Käesolev postitus pöördub koju, eesti rahvapärimuse poole. Vaatame, kes olid eesti targad ja nõiad päriselt, kuidas töötas sõnamaagia, mis juhtus nõiakohtutes Liivimaal, miks on hiis tähtis ning miks elab see traditsioon edasi tänapäeval.

Kuidas me teame, mida me teame: eesti rahvapärimuse allikad

Enne kui hakkame rääkima eesti tarkadest, nõidadest või sõnamaagiast, peame küsima ühe fundamentaalse küsimuse. Kust me üldse teame, mida me eesti rahvapärimuse kohta teame? Vastus on tähelepanuväärne ning seda tasub teada igal teadlikul eestlasel. Eestil on üks maailma suurematest folkloorikollektsioonidest ja see ei ole liialdus, vaid akadeemiliselt tunnustatud fakt.²²

Algus oli aga tagasihoidlik. 19. sajandi esimese poole jooksul kogusid eesti rahvaluulet peamiselt baltisaksa estofiilid, sealhulgas Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes mõlemad on tuntud rohkem oma kirjandusliku töö kaudu. Kreutzwald koostas Kalevipoja (1857-1861), Faehlmann arendas eesti müütoloogiat ja kirjanduskeelt. Mõlemad pidasid rahvaluulet eelkõige iluskirjanduse aluseks, mitte teaduslikuks objektiks omaette. Termini “vanavara” võttis eesti keeles kasutusele just Kreutzwald 1861. aastal ning see termin kandis endas tollast suhtumist: rahvaluule oli midagi vana, eksootilist, kaduvat, mis tasus kirja panna enne, kui see lõplikult kaob.

Eesti rahvaluule süstemaatilise kogumise algus on lahutamatult seotud ühe inimese nimega: Jakob Hurt. Põlva kihelkonnas Himmastes 1839. aastal sündinud Hurt oli kirikuõpetaja, keeleteadlane ning üks rahvusliku ärkamisaja juhtfiguure. Tartu Ülikoolis usuteadust õppinud ning Helsingi Ülikoolis filoloogia doktorikraadi kaitsnud Hurt töötas pikalt pastorina, esmalt Otepääl ning hiljem Peterburi eesti Jaani kogudusee õpetajana. Tema põhipanus eesti kultuurile oli aga rahvaluulekogumise organiseerimine.²³

Hurt mõistis, et üksinda ei jõua keegi koguda nii suure rahva pärimust nii suurel territooriumil. Tema lähenemine oli geniaalne. Ta lõi vabatahtlike korrespondentide võrgustiku, kus kohalikud küla intelligentsid, koolmeistrid, vaimulikud, gümnasistid ja huvilised talupojad, panid kirja oma kogukonna pärimuse ja saatsid selle Hurdale. 1888. aastal ilmus tema kuulus üleskutse “Paar palwid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” ajalehtedes Olevik ja Postimees. Üleskutsele vastas tuhandeid inimesi.

Lõpptulemus oli enneolematu. Hurda kogu, mis koondas tema 1400 korrespondendi tööd üle kogu Eesti ja Vene impeeriumi eesti asunduste, sisaldas 261 589 ühikut rahvaluulet ja kokku 122 317 lehekülge käsikirja. Need olid jaotatud 162 köitesse, mis tähistatakse arhiivis tähega “H” (Hurda lühend). See süsteem, kus iga koguja töö hoitakse eraldi nimelise koguna, kehtib eesti folkloristikas tänapäevani.

Hurda kõrval töötas teine suur koguja, Matthias Johann Eisen, kes lõi oma korrespondentide võrgustiku ja kogus täiendavalt sadu tuhandeid lehekülgi. Eiseni kogu tähistatakse arhiivis tähega “E” ning see on suuruselt teine üksiku koguja kogu Eesti rahvaluule arhiivis.

Süstemaatilise kogumise kõrval tekkis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ka süstemaatiline uurimine. Tartu Ülikoolis hakati 1920. aastatel folkloristikat ülikoolitasemel õpetama. 1927. aasta 24. septembril asutati Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA), mille esimeseks juhatajaks sai noor Oskar Loorits.²⁴ Loorits, keda peetakse eesti folkloristika klassikuks, organiseeris Hurda kogude toomise tagasi Helsingist (kus Hurt oli neid säilitanud) ning hakkas süstemaatiliselt koondama kogu eesti rahvaluulematerjali ühtsesse arhiivi. Ta kirjutas ka eesti rahvausundi olulisemat sünteesi tehtud teose, kolmeköitelise Grundzüge des estnischen Volksglaubens (“Eesti rahvausundi põhijooned”), mis avaldati saksa keeles 1949-1957.

Nõukogude perioodil ERA tegevus jätkus, kuigi sageli rasketes tingimustes. 1940. aastal nimetati ERA Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks. 1947. aastal asutati eraldi rahvaluulekogu (RKM) ning Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektor. 20. sajandi lõpuks ja 21. sajandi alguseks koondati need kõik tagasi Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisu Tartus.

Tänase ERA mahud on muljetavaldavad. Käsikirjakogu sisaldab 2019. aasta lõpu seisuga üle 1,5 miljoni lehekülje (täpsemalt 1 523 231 lehekülge). Heliarhiivis on 10 711 säilikut ehk 185 797 helipala. Vanimad helisalvestised on tehtud vaharullidele 20. sajandi alguses. Fotokogu sisaldab üle 66 000 foto. Lisaks on filmi- ja videokogud.²⁵ Kõik need numbrid muudavad ERA üheks suurimaks ühe rahva folkloorikoguks maailmas.

21. sajandil on alanud massiivne digitaliseerimisprojekt. Suur osa arhiivi materjalidest on tänaseks kättesaadavad veebis, lugejatele tasuta. Eesti rahvaluule arhiivi avalik portaal folklore.ee ja Kirjandusmuuseumi üldine veebileht kirmus.ee võimaldavad otsida loitsude, muistendite, kalendritähtpäevade, mängude ja paljude muude pärimusliikide andmebaasidest. See on tähelepanuväärne ressurss, mida kasutatakse rahvusvaheliselt.

Selle peatüki põhimõte on lihtne, kuid oluline. Kõik, mida käesolev postitus eesti tarkadest, nõidadest ja maagilistest praktikatest räägib, tugineb sellele tohutule arhiivile ja sellega tegelevate folkloristide tööle. See ei ole kuulujutt ega luule, vaid akadeemiliselt dokumenteeritud pärimus. See on Eesti kultuurivara, mis on inimeste poolt suust suhu ja käsikirjast käsikirja edasi antud ning mille me üheskoos säilitame.

Tänapäeva tähtsamad eesti folkloristika nimed jätkavad seda traditsiooni. Mare Kõiva, Ülo Valk, Mall Hiiemäe, Ergo-Hart Västrik, Risto Järv, Madis Arukask ja paljud teised on Eesti rahvapärimuse uurimist viinud rahvusvahelisele tasemele. Iga väite, mida selles postituses teeme, taga seisab keegi, kes on selle pärimuse pärast veetnud aastaid arhiivis kabinetis või väliekspeditsioonidel.

Eesti maailmavaade: religioon enne kristlust

Eestlaste eelkristlik usk ei olnud religioon selles mõttes, nagu me täna religioonist mõtleme. Ei olnud pühakirja, ei olnud preestrikonda klassikalises tähenduses, ei olnud kindlat dogmaatikat, mis oleks õpetanud, mis on õige uskumine ja mis vale. See, mida me nimetame eesti rahvausundiks või muinaseesti uskumusteks, oli pigem viis maailma näha, kogemine, mis põimus argielu, looduse, töö ja peresuhete sisse. See ei olnud midagi, mida tehti pühapäeval. See oli see, mis oli kogu aeg.

Selle maailmavaate kõige põhilisem joon oli looduse hingestamine, mida akadeemilises kirjanduses nimetatakse animismiks. Eestlased uskusid, et igal asjal looduses, igal puul, kivil, allikal, järvel, soosaarel, mäekünnel, on oma hing või vaim. Mets ei olnud ressurss, mida raiuda, vaid elav olend, kellega tuli arvestada. Põllu peremees ei olnud üksinda, vaid jagas seda paika peremehe vaimuga, kes pidi olema austatud ja kostitatud. Kodu vundamendi alla maeti sageli ohvriand, münt või looma säilmed, et hoone vaim oleks rahul.²⁶

Oskar Loorits, kelle töödel põhineb suur osa meie tänasest arusaamast eesti rahvausundi kohta, kirjeldas seda lähenemist sõnaga “pariteet”. Inimene ja loodus olid võrdsed osapooled. Ei olnud nii, et inimene oli looduse “isand” ega ka nii, et inimene oli looduse “ori”. Tegemist oli vastastikuse suhte ja tõotusega, kus mõlemad pooled pidid arvestama ja andma. Sa ei murdnud puud niisama. Sa ei tapnud loomi rohkem kui vaja. Sa ütlesid sõnad, kui võtsid midagi loodusest. Ja loodus omakorda andis sulle viljakust, jahisaaki, tervist kui suhe oli korras.

Hierarhia puudumine oli teine oluline joon. Erinevalt klassikalisest indoeuroopa panteonist, kus on Zeus või Odin tipus ning teised jumalad selgelt allpool, ei olnud eesti rahvausundis ühtset valitsevat jumalust. Oli palju olendeid, vaime, haldjaid, väikesi jumalakesi, kes valdasid oma kitsast ala. Igal majapidamisel oli oma kaitsevaim, igal metsalõigul oma vaim, igal järvel oma näkk. See struktuur peegeldas tegelikku ühiskonda, kus eestlastel ei olnud sajandeid omariiklust, võimsat kuningakoda ega keskset preestrikonda. Maailm oli detsentraliseeritud ja sama kehtis vaimse maailma kohta.

Sellest hoolimata olid mõned suuremad olendid teada. Vanaisa ehk Taevataat, keda mõnedes piirkondades nimetati ka Uku või Ukko (mis on ka soome äikesejumala nimi), oli kõrge taevasolend, mingisugune ürgne looja või taevane üliolend. Aga tähelepanuväärne on see, et Vanaisa oli pigem kauge ja passiivne. Ta ei sekkunud inimeste ellu igapäevaselt. Akadeemilises terminoloogias kannab selline jumalus deus otiosus nime, see tähendab “puhkav jumal” või “kõrvale tõmbunud jumal”.²⁷ See struktuur on tegelikult väga vana ja levinud paljude põhjapoolsete rahvaste juures.

Maa-ema oli teine oluline jumalus, eriti pärast põlluharimise levikut. Maa oli sõna otseses mõttes ema, kes andis vilja ning teda tuli austada. Suvistel pühadel, jaanipäeval ning sügisestel pidudel toimusid Maa-ema austamise riitused. Sügiskünd, esmane künd, esmane lõikus, kõik nõudsid teatud sõnu ja tegusid, mis tunnustasid maa püha staatust.

Pikker ehk pikne oli äikese jumalus ning teda peeti väga tähtsaks. 1428. aasta saksa allikas mainib otseselt, et eestlased “peavad pikset jumalaks”. 1597. aastal kirjutas Liivimaa kroonik Balthasar Russow, et talupojad usuvad pikset olevat “jumala kõige kõrgem teener” ning kui teda ei teenita, võib ta vihastada.²⁸ Pikse alla maeti vahel ka raudesemeid kui kaitset ning tema lõõgastus, äikesetorm, oli samal ajal kardetud ja austatud.

Kõige laiemalt levinud olendid eesti rahvausundis ei olnud aga suured jumalad, vaid haldjad. Seda sõna on raske täpselt tõlkida, sest see hõlmab mitut kategooriat: kohavaim, kaitsevaim, väike jumalakene. Igal kohal, igal tegevusel võis olla oma haldjas. Metsahaldjas valitses metsa, veehaldjas vee üle, majahaldjas ehk kodukäija ehk Tõnn (Lääne-Eestis, kus see hiljem segunes pühaku Antoniusega) hoidis maja, karjahaldjas karja. Haldjate iseloom oli keerukas. Nad ei olnud ei head ega halvad lihtsas tähenduses. Kui neid austati ja peeti meeles, olid nad abilised. Kui neid solvati või eirati, võisid nad kahju teha.

Hingede aeg, mis langeb sügisesse, mihklipäevast (29. september) kuni mardipäevani (10. november), oli üks olulisemaid perioode aastas. See oli aeg, kui esivanemate hinged tulid maailmast tagasi. Pered katsid oma kodus laua, tegid sauna, ootasid hingede tulemist. Lärm oli keelatud, samuti pesemine, õmblemine ja muud “ärritavad” tegevused. See ei olnud halloween-tüüpi õuduste pidu, vaid sügav ja aupaklik kontakt eelmiste põlvkondadega. Setomaal, kus traditsioonid on säilinud terviklikumalt kui mujal Eestis, on see komme jätkunud peaaegu katkematult.²⁹

Kui võrrelda eesti rahvausundit naabermaade traditsioonidega, näeb mitmeid huvitavaid jooni. Skandinaavia mütoloogia, mida tunneme Edda kaudu, oli Eesti omast palju keerukam ja organiseeritud, suure panteoniga (Odin, Thor, Loki, Freyja jne) ning mütoloogiliste lugudega. Eestis säärast struktureeritud panteoni ei eksisteerinud, kuigi kindlasti oli kontakte ja mõjutusi, eriti kalevite ja hiidude motiivid, mis Looritsa hinnangul on suuresti germaani päritolu. Slaavi rahvauskudega oli paralleeli vähem, kuna soome-ugri ja slaavi traditsioonid arenesid eraldi. Soome rahvausund seevastu oli eestlaste lähim sugulane ning Kalevala, mis koondab soome müütilist pärimust, kajastab paljuski sama maailma, mis oli omane ka muinaseestlastele.

Tänapäeva uurijad rõhutavad, et see, mida me nimetame “eesti vanaks usuks”, ei ole kunagi olnud staatiline süsteem. See oli pidevas muutumises läbi sajandite, segunedes esmalt balti ja germaani mõjudega, hiljem kristlike elementidega ning andis lõpuks järele sellele segunenud pärandile, mida 19. sajandi rahvaluulekogujad arhiividesse said. Eesti maausuliste liikumine, mis kasvas välja 20. sajandi alguse rahvuslikust ärkamisest ja taastus 1980. aastatel, püüab seda traditsiooni elus hoida ja edasi arendada. Maavalla Koja veebilehel on palju materjali, mis aitab seda traditsiooni paremini mõista.

Eesti Mütoloogia entsüklopeedia Eesti Kirjandusmuuseumi juurde kuuluval Berta-portaalil annab ülevaate sellest, kuidas erinevad olendid, tähtpäevad ja uskumused üksteisega seotud on. Selliseid ressursse tasub kasutada igaühel, kes tahab eesti vanasse usku sügavamalt sukelduda.

Tark, nõid, manaja: kes nad olid päriselt

Eesti rahvapärimuses ei ole “nõid” üks figuur. Tegemist on terve sõnaperega, kus iga termin tähistab pisut erinevat rolli, oskust või positsiooni külakogukonnas. See sõnavara on hämmastavalt rikas ning juba terminoloogia ise näitab, et tegemist oli olulise sotsiaalse fenomeniga, mille ümber oli arenenud peen süsteem.

Sõna nõid ise on soome-ugri tüvi, mis ulatub kaugesse minevikku. Vadja keeles nõita, soome keeles noita, karjala noita, saami noaidi, mansi ńājt, mis viitavad šamaanile või selle eelkäijale.³⁰ Lingvistiliselt sama päritolu on saami noaidi, kes kasutas trummi ja transi tehnikaid hingedega suhtlemiseks. See ühisus viitab sellele, et nõia mõiste ulatub eelkristlikku perioodi sügavale, vähemalt soome-ugri ühisaega.

Vana eesti rahvauskumustes ei olnud nõid algselt halb. Eesti folkloristika klassik Oskar Loorits näitab oma Liivi rahva usundis, et soome-sugu rahvaste nõid oli “ennustaja, inimeste ja haldjate vahemees, preester ja tark arstija, suur heategija ja positiivne abimees”.³¹ Nõid lepitas vaime, kõrvaldas haldjate kahju, ravis haigusi, ennustas tulevikku. Tänapäeval, kui ütleme “nõid”, mõtleme automaatselt millelegi kurjale või vähemalt kahtlasele. Aga see negatiivne värving on suuresti hilisem, kristliku kiriku sajanditepikkuse mahategemise tulemus.

Hiljem, kui kristlus oli juurdunud, hakkas eesti rahvas tegema vahet kurja tegeva nõia ja head tegeva targa vahel. Tark, või sageli ka teadja ehk teadjamees ja teadjanaine, oli see, kes kasutas oma oskusi inimese kasuks. Ravis, ennustas, leidis varastatud asju, päästis haigusi, aitas raskel sünnitusel. Nõid seevastu hakkas tähendama seda, kes oma oskusi kuritarvitas, halba tegi. See vahe tegemine ei olnud aga kunagi täiesti puhas. Nagu Loorits märgib, “teab kui teravat vahet nõia ja targa mõiste vahel pole kujunenud, sest inimene teeb ikka mõlemat.” Sama isik võis külas olla nii armastatud tark kui ka kardetud nõid, sõltuvalt sellest, kelle elu ta puudutas.

Ühe inimese ameti tähtsus võis olla väga kitsalt spetsialiseerunud ning eesti keel kajastab seda detailidega. Posija oli see, kes “posis” ehk pomises sõnu vee, viina või rohu peale. Lausuja lausus sõnu valju häälega haige või loomadele. Sõnuja ja soolapuhuja kasutasid sõnamaagiat ja soola koos. Manaja oli need, kes manas haldjaid ja vaime, sageli ähvardavalt või käskivalt. Olid kivitargad (kelle erialaks olid kivid), soolatargad (sool), veetargad (vesi), viinatargad (viin), ja teadagi manatargad, keda Friedrich Reinhold Kreutzwald pidas kõige kõrgemal astmel seisvaks.³²

Arstija ja posija moodustasid eraldi alakategooria, mis tegeles peamiselt rahvameditsiiniga. Kaasaegses eesti folkloristikas eristatakse sageli niinimetatud “polüfunktsionaalset” ravijat (st sellist, kes tegi mitmeid asju, ravis, ennustas, leidis kadunut, lahendas suhteid) ja kitsalt spetsialiseeritud ravijat. Soome teadlaste järgi, kelle terminoloogiat kasutatakse ka Eestis, on parantaja madalama astme ravija, kes kõrvaldab konkreetseid hälbeid (näiteks soonetasuja, kupulaskja, aadrilaskja). Kõrgemal astmel on tietäjä ehk teadja ehk tark, kes on universaalne ravija ja külakogukonna nõuandja.³³

Tarkade roll külaühiskonnas oli mitmemõõtmeline. Esimene ja peamine ülesanne oli rahvameditsiin. Hädaolukorras pöörduti targa juurde sageli enne arsti, sest arst oli kaugel, maksis raha ja sageli ei aidanud. Tark kasutas kombinatsiooni taimi, sõnu ja rituaale. Ühe selle kõrval oli veterinaaria: lehmad, hobused, sead haigestusid sageli ning tark teadis, kuidas nendega ümber käia. Sünnitusabi oli omaette valdkond, kus tegutsesid peamiselt naistargad, keda kutsuti sünnitusabilisteks või moorideks. Kadunud asjade leidmine ja varga tuvastamine oli teine sage teenus, mille jaoks tark kasutas tavaliselt vee või viina pinda kui peeglit, kuhu pidi varga nägu ilmuma. Ka armuväe nõidumine, see tähendab armastusloitsude tegemine, oli levinud praktika, kuigi seda peeti kahtlaseks.

Sooline mõõde on huvitav. Vastupidiselt sellele, mida lääne nõiajaht stereotüüpide kaudu tundub, ei olnud eesti tark eelkõige naine. Hoopis vastupidi, suurem osa kuulsamaid eesti tarku, kelle kohta on säilinud ajaloolisi teateid, olid mehed. Naistargad olid omakorda olemas, eriti sünnitusabi ja laste-meditsiini valdkonnas. Setomaal ja Lõuna-Eestis olid naissugu rahvaarstijad seevastu sagedasemad. Termini “nõid” ja “nõiamoor” on eesti keeles nüüdseks tugevalt naiselikud, kuid see soolisus on hilisem konstruktsioon, mis tekkis suuresti 19. ja 20. sajandil.

Üks tähelepanuväärne konkreetne tark, kelle kohta on rohkem teateid, oli Hermine Jürgens, hüüdnimega Äksi nõid. Ta tegutses 20. sajandi keskpaiku Tartumaal Äksi kandis ning oli laialt tuntud nii rahvaarstina kui selgeltnägijana. Eesti folklorist Mare Kõiva on tema elu ja praktikat detailselt uurinud.³⁴ Klaverimeistri tütar Jürgens oskas mitu keelt, omas suurt raamatukogu, ja võttis vastu inimesi nii Tartus kui Äksi külas. Ta ravis taimedega, tegi diagnoose silmadelt, ja tema hauakivile Äksi surnuaial on tema enda soovil kirjutatud “Äksi nõid”. Selliseid 20. sajandi rahvatarku, kes elasid ja tegutsesid juba uue ajastu ühiskonnas (haritud, polüglotid, sageli linnaga seotud), oli mitu ning nende näited näitavad, kuidas vana traditsioon kohanes uue maailmaga.

Teine tähelepanuväärne nimi on Kaika Laine, Lõuna-Eesti tuntud rahvaravija, kes tegutses 20. sajandi teisel poolel ja kelle juurde tuldi abi otsima üle kogu Eesti ning ka Lätist. Tema näide räägib sellest, kuidas rahvameditsiin ei kadunud nõukogude ajal, vaid läks pigem põranda alla, eksisteerides ametliku meditsiini kõrval suurelt sõltumatu süsteemina, mille juurde kasutati ametliku ravivõimaluse läbikukkumisel.

Kuidas targaks saadi? Sellele küsimusele andis pärimus mitu vastust. Kõige sagedasem viis oli pärimuse ülevõtmine, kus vana tark õpetas oma teadmised noorele üle, sageli oma sugulasele, vahel ka pereväliselt. Teised väitsid, et said oma ande sünnipäraselt, mõnikord seoses ebatavaliste sünnimärkide või sünniasjaoludega (näiteks loori või looriga sündimine). Mõned uskusid, et said oma võime kogemata, näiteks pärast välgutabamust, raske haiguse läbi põdemist või visioonist. Tarkade endi seas oli levinud ka uskumus erilistesse tarkuseraamatutesse, mille kuulsaim oli müütiline Seitsmes Moosese raamat. Rahvas uskus, et Piiblist on välja võetud kuues ja seitsmes raamat, sest need sisaldasid nõiakunsti. Need raamatud pidi tark hankima ja õppima ning need andsid talle oma võime.³⁵

Tarkade staatus külaühiskonnas oli ambivalentne. Neid austati, sest nad olid vajalikud. Neid kardeti, sest nende võim oli ettearvamatu. Neid kahtlustati, sest kirik kuulutas neid ketserlikuks. Neid imetleti, sest nad teadsid asju, mida teised ei teadnud. See ambivalentsus on iseloomulik kõigile arhailistele “professionaalse maagi” rollidele kogu maailmas ning eesti tark ei olnud erand. Just see segu vajadusest, austusest ja hirmust on kandnud seda figuuri läbi sajandite ning ka tänapäeva Eestis on rahvaarstidel ja “loodusravijatel” oma kindel koht, kuigi sõnavara on muutunud.

Eesti rahvaarstide kohta on Eesti Kirjandusmuuseum koostanud terve veebipublikatsiooni, kus on kokku võetud uurimustööd 19. sajandi teisest poolest tänase päevani. See on tasuta kättesaadav allikas igaühele, kes tahab seda traditsiooni sügavamalt mõista.

Sõnamaagia ja loitsud

Eestlaste suhe sõnaga on sajandeid olnud sügav ja maagiline. Kui keskaegses Lääne-Euroopas peeti katoliku kiriku keskmes olevat ladina keelt pühaks keeleks, mille pühadus seisnes selles, et see oli mõistetamatu, siis eesti rahvausundis oli see hoopis vastupidi. Sõna vägi seisnes selles, et need olid õiged sõnad, sageli arhailised, regivärsilised, rütmistatud, korduvad. Sõna ei olnud ainult sümbol millegi muu jaoks. Sõna oli tegevus. Kui sa laususid õiged sõnad õigel viisil, siis maailm muutus, veri jäi seisma, valu kadus, vaenlane peatus, kallike tuli koju.

See arusaam, mida võib nimetada sõnamaagiliseks maailmavaateks, on iseloomulik mitte ainult eestlastele, vaid kogu soome-ugri kultuuriruumile. Soome runolaul, mille parima kompendiumi koostas Elias Lönnrot Kalevalaks (1835, lõplik versioon 1849), kujutab maailma, kus sõnaosav loitsuja saab teostada uskumatuid asju. Sõnamaagiline maailmavaade ei ole eesti või soome eripära, vaid kuulub laiemasse lääne esoteerika ja okultismi traditsiooni, kus sõna ja sümboli vägi on olnud kesksed mõisted hellenistlikust hermetismist tänapäevani. Väinämöinen, Kalevala peakangelane, on ennekõike sõnatark, kelle võim seisneb tema teadmises, kuidas asjad sündisid, ehk nende päritolusõnades. Eesti loitsutraditsioon ei jõudnud sellise narratiivse keerukuseni nagu Kalevala, kuid jagas sama põhilist eeldust.

Eesti loitsude maht arhiivides on muljetavaldav. Eesti Rahvaluule Arhiivi loitsude andmebaasis on tuhandeid kirjapandud loitse, kogutud peamiselt 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani. Folklorist Mare Kõiva, kelle eluaegne töö on olnud just nõidussõnade uurimine, on 2011. aastal välja andnud mahuka eesti loitsude antoloogia, mis koondab parima ja autentse osa sellest pärandist. Kõiva on näidanud, et eesti loitsutüüpe on teada üle saja erineva.³⁶

Loitsude tüübid võib jagada nende eesmärgi järgi mitmeks kategooriaks ning need annavad hea ülevaate sellest, mille jaoks eestlased neid kasutasid.

Paranduslikud loitsud ehk arstimissõnad olid kõige levinumad. Iga haiguse jaoks oli oma sõnade kogu. Veresõnad peatasid verejooksu, valusõnad võtsid ära valu, roosi sõnad ravis roosi (nahapõletik), soolatõvesõnad ravisid soolatõbe, hambasõnad hambavalu. Üks tüüpilisemaid veresõnu Jõhvi kihelkonnast 1947. aastast, mille talletas Eesti rahvaluulearhiivi kogusse pärimuse kandja: “Mina rauda purema, veri vällä tirtsti. Issa, Poiga, Pühavaim. Vesi juosku, veri seisku nii kui Jordani jõõs paas. Aamen.“³⁷ Neid pidi lugema üheksa korda. Selle loitsu struktuur näitab tüüpilist eesti hilis-loitsude segust: vana soome-ugri sõnamaagia (käsk verel seista) põimitud kristliku elemendiga (Pühavaim, Jordani jõgi, Aamen).

Kaitseloitsud kaitsesid kurja silma, halva inimese, kuradi ja haldjate eest. Need olid eriti tähtsad lapsi ja loomi kaitstes, sest neid peeti kõige haavatavamaks. Kui peremees viis vasika karjamaale, lausus ta sõnu. Kui ema andis lapsele rinda, lausus ta sõnu. Kui maja ehitati, lausuti sõnu. Igapäevane elu oli läbipõimunud loitsudega ning enamikku neist ei mõelnud inimene mitte “maagiana”, vaid “sellena, kuidas asju tehakse”.

Hävitavad loitsud ehk needused olid eraldi kategooria, mis kuulus pigem kurjategija nõia, mitte targa repertuaari. Needusi loeti vaenlase, viha tekitaja, või petnud armsama kohta, et tuua talle haigust, halba õnne või surma. Just sellised loitsud olid need, mille pärast kirik kõige tugevamini reageeris ning mille olemasolust nõidu nõiakohtutel süüdistati. Sajatamine, see tähendab needuse väljutamine valju häälega, oli rahvauskumustes tegelikkus, mille mõju kardeti.

Armuloitsud olid omaette grupp. Nendega püüti äratada armastust mehe või naise südames, sageli oma huvides. Tüüpiline armuloits ei olnud romantiline luule, vaid praktiline tehnika koos taimede, esemete ja sõnadega. Mõnikord pidi armastusobjekti riietesse midagi poetama, mõnikord juua koos midagi, sageli loeti loitsu uuel kuu.

Tööloitsud olid loitsud, mis seostusid igapäevatöödega: jahil, kalapüügil, põllutööl, karjas. Karjasesõnad kaitsesid karja metsahaldja ja huntide eest. Külviloitsud tagasid hea saagi. Kalasõnad tõid kalu võrku. Need olid sageli regivärsis ning eristusid haiguste-vastaste loitsudest selle poolest, et neid loeti rituaalselt, planeeritult, ennetavalt, mitte hädaolukorras.

Loitsude struktuur on midagi, mida folkloristid on detailselt analüüsinud. Tüüpiline eesti loits sisaldab mitut elementi:

Pöördumine ehk mitmesuguste autoriteetide kutsumine. See võib olla taeva, maa, tule, vee, vaimude, pühakute või Jeesuse poole. Vanemad loitsud pöördusid loodusjõududele, hilisemad kristlikele autoriteetidele.
Lugu ehk päritolusõnad ehk niinimetatud etioloogiline narratiiv. See on keskne osa, kus kirjeldatakse, kuidas haigus, valu või probleem tekkis, sageli mütoloogilises raamistuses. Soome traditsioonis on see äärmiselt arendatud, näiteks raua päritolust on Kalevalas pikk runo. Eestis on see osa lühem, kuid jälg sellest säilis.
Käsk. See on aktiivne osa, kus loitsuja annab käsu probleemile (haigusele, vaenlasele, vaimule) lahkuda või muutuda. “Mine ära, roojane vaim”, “veri seisku”, “valu kao”.
Kinnitus ehk lõpetus. Sageli kolm korda öeldav (kolm on maagilise korduse arv), tihti lõpetatud sõnaga “amen” hilisemates loitsudes.

Hilisem kihistus eesti loitsudes on kristlikud elemendid, mis liitusid traditsioonile pärast luterluse juurdumist. Jeesus, Maarja, Peetrus, Pühavaim ilmuvad loitsudesse pidevalt. Tähelepanuväärne on, et Mare Kõiva uurimuste järgi on eesti loitsudes vähem pühakute poole pöördumisi kui katoliiklikes maades, mis on luterluse mõju, kus pühakukultus oli reformitud.³⁸ Kristlikud loitsud sisaldavad sageli legende Jeesusest ja tema teekonnast maa peal, kus ta oma kannatusega võttis valu, peatas vere või kustutas tule. Need legendid loovad paralleeli loitsija olukorra ja püha sündmuse vahel, mis on klassikaline maagiline tehnika “kui see siis, siis ka praegu”.

Üks erilises kategoorias seisev loits on SATOR-AREPO ruut, ladinakeelne palindroom, mis on tuntud kogu Euroopas, kuid mis jõudis ka Eesti rahvameditsiini. Paistu kihelkonnast on talletatud tulesõnad: “Sator, Arepo, Tenet, Opera, Rotas saatke abi. Anania, Assaria, Mesael kustutage tuld. Taevan kolm sõsariku: üts palub jumalat, üts tuub vett, üts kistutab tuld. Amen, Amen, Amen.“³⁹ Selle loitsu lugemiseks pidi kolm korda vastupäeva ümber tule käima. SATOR-ruut on rahvusvaheline maagiline vormel, mille päritolu ulatub Rooma Pompeisse ning selle Eestisse jõudmise tee on tüüpiline näide sellest, kuidas eesti loitsu traditsioon põimus rahvusvaheliste maagiliste vooludega.

Numbrite tähtsust loitsudes ei tasu alahinnata. Kolm on kõige sagedasem (loits loetakse kolm korda, käiakse kolm korda ümber asja), üheksa ( kolm kolme) on tähtis tugevamate loitsude puhul ning teatud loitsudes ilmuvad ka seitse ja kaksteist. Need numbrid pärinevad osalt eelkristlikest traditsioonidest, osalt kristlusest.

Sõnaarstide praktikat dokumenteerivad arvukad teated 19. ja 20. sajandi rahvaluulearhiivi kogudes. Sõjaväelased Eesti vabadussõjas kandsid endaga veresõnu paberile kirjutatult, mille emad neile kaela panid, et kuul ei läbiks.⁴⁰ See on tähelepanuväärne näide sellest, kuidas vana sõnamaagia kohandus modernse sõjaajaga. Sama traditsioon on dokumenteeritud Eesti Vabariigi sõdureid mainivate teadetega ning see ei ole kuulujutt, vaid rahvaluulearhiivis säilitatud fakt.

Eesti loitsupärimuse uurimine on tänapäeval üks eesti folkloristika tugevamaid valdkondi. Mare Kõiva ja teised Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid on teinud loitsud rahvusvaheliselt nähtavaks ning eesti loitsutraditsiooni kõrvutatakse nüüd võrdselt soome, balti ja slaavi traditsioonidega. Lõuna-Eesti pärimuse portaal, mis on Eesti Kirjandusmuuseumi haldusalas, võimaldab tasuta otsida loitse kihelkondade kaupa ning on suurepärane ressurss igaühele, kes tahab seda traditsiooni vahetult kogeda.

Hiied, ohvrikohad ja püha maastik

Hiied, ohvrikivid, pühad allikad ja pühad puud. Kokku on Eestis dokumenteeritud üle 3000 ajaloolise loodusliku pühapaiga, neist enam kui 800 hiielaadset, kuid üksikute pühade puude, kivide ja allikate arv ulatub veelgi suuremaks.⁴¹ See on uskumatu tihedus väikese maa kohta ning räägib sellest, kui sügavalt oli pühadus eestlaste maastikku põimitud.

Mis on hiis? See sõna ei tõlgi end teistesse keeltesse hästi. “Sacred grove” inglise keeles annab edasi vaid osa tähendusest. Ahto Kaasik, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse endine juhataja, on kirjeldanud hiit kui kohta, mis täidab “õige erinevaid ülesandeid: ta oli midagi enamat kui kooskäimis- või tantsukoht, vallamaja, haigla, kalmistu, kirik, kohtumaja, kindlus või ohvrikoht. Tema jaoks puudub tänapäeval kohane võrdlus.”⁴² Hiis oli kohaldatav koht, kus kogukond sai kokku, kus tehti otsuseid, kus peeti pühi, kus maeti surnuid, kus ravitseti haigeid, kus astuti kontakti esivanematega.

Kui võrrelda hiit teiste maagiat ja pühadust käsitlevate ruumikäsitlustega, näeme tähelepanuväärseid sarnasusi. Hellenistlikus maailmas oli temenos ehk piiritletud püha ala, mis kuulus jumalale ning seal sees ei tohtinud teha tavaelu tegevusi. Kreekas olid alsos ehk püha salud, kus jumalate kuju ümber kasvasid puud ja kus oli keelatud puid raiuda või loomi tappa. Need kontseptsioonid pole struktuurilt eesti hiiest kaugel, mis viitab sellele, et “püha koha” idee on inimkonnas väga vana ja universaalne. Looduslike pühapaikade traditsioon ei ole eesti eripära, vaid kuulub laiemasse põliskultuuride spektrisse, mis hõlmab paljusid Euroopa, Aasia, Aafrika ja muude kontinentide rahvaid. Lääne esoteerika ajaloos on pühad paigad, ohvrid ja sümbolid samuti olnud kesksed mõisted, millest oleme põhjalikumalt kirjutanud sarja esimeses osas, mis käsitleb okultismi kui ajaloolist ja kultuurilist nähtust.

Hiite tüübid on mitmesugused ning üldjoontes saab neid jagada kompleksideks ja üksikobjektideks. Hiiekompleks on suuremal maa-alal asuv pühapaik, mis ühendab pühi puid, kive, allikat, ohvriaeda, kalmeid ning sageli ka tantsu- või kiigeplatsi. Purtse hiiemäel Virumaal on näiteks kalmed, ohvrikivi, ohvriallikas, tantsu- ja nõupidamiskoht. Ühe-pere-ohvrikohad seevastu on väiksemad, sageli ühe puu, kivi või väikese aia kujul taluõuede juures. Need olid omakorda aktsepteeritud, hoiti puhtana, viidi ohvriande.

Tuntumaid Eesti pühapaiku on oluline mainida, sest paljud neist on tänapäevani külastatavad ja kuuluvad meie kultuuripärandi hulka. Taevaskoda Põlvamaal on pikk pank ja jõe-kallas, kus on müstilisi koopaid ning Ahja jõe maaliline org. Panga pank Saaremaal on Saaremaa rannikul. Pühajärv Otepää lähedal on saanud oma nime sellest, et seda on peetud pühaks. Kuremäe hiiemägi Ida-Virumaal oli vadja maarahva keskseid pühapaiku, kuni 19. sajandi lõpus ehitati selle peale Pühtitsa vene õigeusu nunnaklooster, mis on ehe näide sellest, kuidas kristlus võttis üle vana pühaduse. Ebavere hiiemägi Lääne-Virumaal on tähtis lokaalne pühakoht, mis ulatuvalt mainitud juba ajaloolistes allikates. Tamme-Lauri tamm Võrumaal on Eesti vanim ja jämedam tamm, hinnanguliselt umbes 700-aastane ning kuulub üksikute pühade puude hulka.

Üks erilist tähelepanu vääriv pühapaik on Tammealuse hiis (ehk Samma hiis) Lääne-Virumaal, mis on tänapäeva üks aktiivsemaid maausuliste pühapaiku. Sealse hiie kompleksi süda on üksik püha tamm, mille kõrval on ohvrikivi ja silmaallikas. Soome päevaleht Helsingin Sanomat avaldas 2001. aastal artikli sellest, kuidas Tammealuse hiit ähvardas omandivaidlustes hävitamine ning see käivitas laiema arutelu pühapaikade kaitse üle Eestis.⁴³ Tammealusel kasvasid haruldased “piksejumala puud”, millesse pikne oli põletanud sügavad vaod ning seal asus ka “tervendav puu”, millele inimesed käisid sajandeid abi otsimas.

Hiie reeglid olid ranged. Hiis oli koht, kus ei tohtinud raiuda puid, murda oksi, tappa loomi, noppida marju ega seeni, küttida ega kalastada. Maapinda ei tohtinud sorkida, ehk sealt ei kaevatud kraavi ega tehtud põlluharimist. Käituma pidi vaikselt ja austavalt. Kõik, kes neid reegleid rikkusid, ootas uskumuste järgi karistus, mis võis olla nii füüsiline (haigus, õnnetus) kui ka kogukondlik (häbi, väljaheitmine). Eesti rahvaluule arhiivis on hulgaliselt hoiatusmuistendeid, mis räägivad inimestest, kes hiiepuid raiusid või kive lõhkusid ning sellele järgnenud õnnetustest.⁴⁴ Need lood olid pärimuslik kontroll, mis hoidis pühapaikade puutumatust läbi sajandite.

Ohvritavad olid hiitega lahutamatult seotud. Eesti rahvas tõi hiitesse ja ohvrikohtadele ohvriande sajanditepikkuselt. Toiduohvrid olid kõige tavalisemad: leiva tükid, või, juust, mesi, õlu. Esemete ohverdamine oli samuti levinud: münte, ehteid, kanga tükke, väikseid esemeid. Loomohvreid tehti suurematel pühadel, kuigi see komme oli osaliselt kadunud juba enne 19. sajandi rahvaluule kogumist. Allikatesse visati münte ja muid esemeid, mis on selliselt veel tänapäeval rahvusvaheliselt levinud kombeid (Trevi purskkaev Roomas, Loch Lomond Šotimaal jne).

Iga hiie ja igal ohvrikivil oli oma eripära. Mõned olid spetsialiseerunud konkreetsele küsimusele. Silmaallikate vesi raviga silmahaigusi (Tammealuse Samma silmaallikas on tüüpiline näide). Roostallikad raviga rooshaigust ja muid nahapõletikke. Parandusveed ravisid üldist nõrkust. Haigeid lapsi viidi sageli pühade puude alla, kus last kandvad emad jätsid kanga tükke kui ohvriande, ja sageli kogunesid need esemed puuoksadele aastate jooksul (see komme on paralleelne paljude teiste rahvaste juures, näiteks türkidel, keltidel, jaapanlastel).

Konflikt kristliku kirikuga on hiite ajaloos pidev. 13. sajandil, kui ristisõdijad eestlased ristiusku pöörasid, seisis kirik silmitsi sügavalt põimunud rahvauskumustega ning hiied olid selle vastupanu sümbolid. Kirik ehitas sageli oma kabeleid ja kirikuid otse hiiepaikadele, et “võtta vana püha üle”. Viru-Nigulas asuv Maarja kabeli varemed seisavad endise hiiekivi ümber ning veel 17. sajandil toimusid seal “varemete vahel” maarahva kogunemised. Kuremäe näide on klassikaline. Aleksander Nevski katedraal Tallinnas Toompeal ehitati 1894-1900 koha peale, mis oli legendaarselt seotud eelkristliku pühadusega. Selliseid näiteid on kümneid.

Kirik ei olnud hiiete kohta neutraalne. Kogu keskaja jooksul, ja eriti pärast luterluse võitu 16. sajandi reformatsiooniga, esitasid pastorid ja vaimulikud korduvalt kaebusi selle üle, et talupojad jätkavad “ebausu” praktikate harrastamist hiites ja allikate ümber. Visitatsiooniprotokollidest, mis olid kohaliku kiriku ametlikud aruanded, võib lugeda, kuidas pühapaikades käimine, ohvrite toomine ning muud paganlikud kombed jätkusid kõigi keeldude kiuste. See oli ehk üks põhjuseid, miks 17. sajandil nõiakohtud ka Eestis hoogu võtsid, mille kohta tuleb juttu järgmises peatükis.

Tänapäev on hiitele toonud uusi väljakutseid. Esiteks, paljud pühapaigad on kadunud või kahjustatud seoses põlluharimise, tee-ehituse ja linnastumisega. Teiseks, neid, mis on alles, ähvardavad mitmesugused arendusprojektid: suusakeskused, puhkemajad, kaevandused. Paluküla hiiemäel on viimase kahekümne aasta jooksul käinud pikk vaidlus suusakeskuse ehitamise üle, mis on pannud maausulised, looduskaitsjad ja kohaliku omavalitsuse vastasleeride üle. Kolmandaks, on käivitunud dokumenteerimise- ja kaitsmisprojektid, mille eestvedaja on Hiite Maja sihtasutus, mis koos Maavalla Kojaga loob hiite andmebaasi, organiseerib kaitsetegevusi ning levitab teadmist nende paikade tähtsusest.

Maausulised ja teised tänapäeva eestlased käivad hiites tänapäevani. Mõned käivad seal kui pühakojas, palvekoha asemel. Teised käivad seal looduse pärast, austades vanu traditsioone. Kolmandad lihtsalt jalutavad, ilma teadlikult sellele tähendust andmata. Hiis on muutunud, nagu ka inimene ning selle tulevik sõltub sellest, kuidas iga uus põlvkond seda mõistab ja kasutab.

Nõiakohtud Liivimaal ja Eestimaal

Kui Euroopa nõiakohtud tulevad tänapäeval jutuks, siis enamik inimesi mõtleb Saksamaa, Prantsusmaa ja Šotimaa kuulsamatele protsessidele, või Salem’i juhtumile Massachusettsis 1692. aastal. Vähesed teavad, et nõiajaht jõudis ka Eesti aladele ning et siin toimusid 16.-18. sajandi vältel sajad protsessid, kus tulesurmas hukkus kümneid inimesi. See on lugu, mis on olnud Eesti üldhariduses suhteliselt vähe käsitletud, kuid mille mõistmine on oluline nii lääne nõiajahi laiema kontekstiga kui ka eesti rahvauskumuste edasielamise mõistmiseks.

Üldine Euroopa kontekst on tähtis. Euroopa nõiajaht oli kestev nähtus 15. sajandi lõpust 18. sajandi alguseni. Selle ajal hukati hinnanguliselt 40 000 kuni 100 000 inimest üle terve Euroopa, peamiselt naised, kuigi mehed moodustasid samuti märkimisväärse osa, eriti Põhja-Euroopas.⁴⁵ Nõiajaht ei olnud, vastupidiselt populaarsele arvamusele, keskaegne nähtus. See oli varauusaegne fenomen, mis tihenes just pärast reformatsiooni ja luterluse võitu ning leidis oma haripunkti 16. sajandi viimasel veerandil ja 17. sajandi esimesel poolel. Kontekst kus nõiajaht juhtub on tihedalt seotud lääne esoteerikaga ja okultismi ajalooga, mille kohta on detailsemalt kirjutatud sarja esimeses osas okultismi ajaloolisest ja kultuurilisest kontekstist, kus käsitleme muu hulgas keskaja maagiat, Renessansi okultismi ning katoliku ja luterliku kiriku suhet maagilise mõtlemisega.

Eesti aladel olid nõiakohtud osa sellest laiemast Euroopa nähtusest, kuid mõnes mõttes olid need tagasihoidlikumad kui Saksa või Šotimaa massiivsed nõiapaanikad. Eesti folklorist ja ajaloolane Maia Madari uurimuste järgi toimus Eestis 16. ja 19. sajandi vahel kokku 145 nõiaprotsessi, mille tulemusena ajavahemikus 1520-1699 hukati 65 inimest.⁴⁶ 17. sajandil hukati 44 inimest, kellest 23 olid mehed ja 21 naised. See sooline jaotus on tähelepanuväärne, sest see erineb jõuliselt populaarsest arusaamast nõiajahist kui peamiselt naistevastasest tagakiusamisest. Eestis oli süüdistatutest umbes pooled mehed, mis on suuresti seletatav sellega, et siin oli väga levinud süüdistus libahundiks olemises (vt allpool), mis langes peaaegu eranditult meestele. Lääne-Euroopa tüüpiline naissoost nõid eestlaste seas niisama selget mustrit ei moodustanud.

Liivimaa eripära seisneb selles, et see oli mitmerahvuseline ja mitmekihiline ühiskond. Tähtsamatel positsioonidel olid baltisaksa aadlikud ja vaimulikud, kuid talurahva moodustasid eestlased ja lätlased. Reformatsioon (eestlastel umbes 1520-ndatest alates) tegi Liivimaast luterliku ala ning luterlik teoloogia oli nõidususse vähemalt sama range kui katoliiklus, kohati ehk veel rangem. Üks oluline tegur oli Martin Lutheri enda hoiak: ta uskus kuradi otsesesse aktiivsesse osalemisse maailmas ning soovitas karme vahendeid nõidade taga ajamiseks. Mõnes mõttes võib öelda, et protestantismi tulekuga süvenes nõidususe usk, mitte ei nõrgenenud, vastupidiselt sellele, mida võiks valgustusajastu mõtlemise põhjal eeldada.⁴⁷

Konkreetsete juhtumite kohta on dokumentaalseid andmeid säilinud erineval määral. Üks varasemaid hästi dokumenteeritud juhtumeid on 28. aprill 1615, kui Narvas mõisteti tulesurma soome päritolu vahimehe naine Brigitta. Teda süüdistati, et ta on “ära nõidunud ja ära rikkunud linna õllepruulimise” ning põhjustanud paari inimese haigeks jäämise.⁴⁸ Sama aastakümne lõpul, 20. juuni 1617, sattus Kiviloo mõisas Harjumaal kohtu ette korraga kuus libahundi ja nõia süüdistustega inimest, kes omakorda kaebasid teiste inimeste peale. Enamus tunnistas süü kohe üles ning väitsid lisaks, et olid “Kuradiga õhtusel söömaajal käinud”. See juhtum on tüüpiline näide nn nõiapaanikast, kus üks juhtum käivitas ahelreaktsiooni järjest uute süüdistuste ja ülestunnistuste näol, sageli piinamise mõjul.

1642. aastal Pärnu maakohtus mõisteti ühele nõiale eriti julm karistus: hõõguvate tangidega pigistamine, käte ja jalgade liikmete kohalt maharaiumine, südame väljakiskumine, pea mahalöömine ja posti otsa ajamine, keha põletamine. Selliseid äärmuslikke karistusi rakendati harva, kuid nad olid karmimad, kui standardne tulesurm. 1665. aastal Kasti mõisas mõisteti nõiale “tulesurm puumajakeses, kus ta pidi tuhaks põlema”, mis on omamoodi spetsiifiline hukkamise viis, kus süüdimõistetu suleti väikesesse puutarasse ning see süüdati.

Eesti viimane surmaotsusega lõppenud nõiaprotsess leidis aset 1699. aastal, kui Tartu maakohus mõistis nõidumise eest surma Tattra Santi Micheli.⁴⁹ See lõpetas Eesti aladel ametlikult tulesurma määramise nõidumise eest, kuigi nõiakohtud jätkusid veel 18. sajandi vältel teiste karistustega (peksukaristus, maalt väljasaatmine, parandusmajja saatmine). Tartu maakohus mõistis veel 1723. aastal surma Valguta talupoja Wielo Ado, keda süüdistati nõidumisega süütamises, kuid see otsus ei pruukinud ilmselt täideviiduks saada, sest sajandi keskpaigas olid karistused juba leevenenud.

Tallinn ja Toompea olid omaette kohtupiirkonnad. Tallinna rae alamkohtus mõisteti 17. sajandil ametlikult surma vaid üks nõiakahtlusalune, Pajupea Andes, kuigi 1590. aastatel toimus seal vähemalt kolm protsessi, mille dokumentatsioon on lünklik. Toompeal, kus toimisid linnusekohtus, Harju Meeskohtus ja Eestimaa Ülemkohtus, langetati nõidumise või libahundiks olemise süüdistustega kümneid surmaotsuseid, samuti Tartus, Pärnus ja Paides.⁵⁰

Libahundi-süüdistused moodustavad Eesti nõiakohtutes eraldi ja tähelepanuväärse kategooria. Liivimaa libahundi-juhtumid on saanud rahvusvahelist akadeemilist tähelepanu eelkõige Carlo Ginzburgi (Itaalia ajaloolane) tööde kaudu. Tema kuulsa raamatu The Night Battles (1966) ning hiljutise Old Thiess, a Livonian Werewolf (2020, koos Bruce Lincolniga) keskmes on Vana Thiessi juhtum 1692. aastal Jürgensburgist (tänapäeva Lätis). Vana Thiess, üle 80-aastane talupoeg, väitis kohtus, et ta on libahunt, kuid hea libahunt, kelle töö oli võitlus kuradi vastu põrgu väravate juures, et tuua tagasi inimestele varastatud vili ja viljakus. Thiess ei kahetsenud oma libahundi-staatust, vaid kaitses seda kui pärimuspõhist ja kasulikku tegevust. Ginzburg argumenteerib, et libahundi-uskumused Liivimaal on eel-kristliku šamanistliku traditsiooni jäänused, mis on säilinud kristluse all.⁵¹ Selline akadeemiline lähenemine on muutnud Liivimaa libahundi-juhtumid lääne folkloristika ja ajaloo kanoonilisteks näideteks. Eesti folklorist Merili Metsvahi on jätkanud selle teema uurimist 21. sajandil.

Kohtumeetodid olid sarnased kogu Euroopa standardiga. Süüdistuste tõestamiseks kasutati veeproovi, kus süüdistatav heideti ja tõmmati siduvalt vette: kui ta hõljus, oli ta nõid, kui uppus, oli süütu (paradoks oli, et “süütud” surid sageli niimoodi ning “süüdlased” hukati hiljem niikuinii). Piinamine oli laialt rakendatud ning enamik ülestunnistusi saadi just selle abil. Süüdistati sageli ilma muutmist, lehmade ja loomade halvendamist, kahjustuste tegemist piimale või õllele, inimeste haigeks tegemist, ja muidugi kuradiga lepingu sõlmimist.

Sotsiaalne dünaamika taga oli sageli hoopis muu kui pelgalt religioosne paanika. Konfliktid külade sees olid sageli süüdistuste lähtepunkt: kahe pere vahel oli tüli, üks neist haigestus, ja teine pere süüdistati nõidumises. Soolised pinged mängisid rolli, eriti kui tegemist oli üksikute naistega, leskedega või neile, kes ei sobinud sotsiaalsesse normi. Etnilised pinged olid Liivimaal samuti oluline mõõde: süüdistajad olid sageli baltisaksa mõisnikud või linnaametnikud, süüdistatud talupojad. Loodusõnnetused, eriti väljakannatamatu ilm ja näljaajad, olid üldine taust, millega nõiakohtude lained ajaliselt tihedalt korreleerusid.

Lõpp tuli järk-järgult. Suur Põhjasõda (1700-1721) ja sellega seotud katastroofid (suur nälg 1695-1697, kus suri kuni viiendik Eesti rahvastikust) põrutasid kogu Liivimaa elu ning nõiakohtud kadusid praktiliselt päevakorralt. Valgustusajastu ideed jõudsid Eestisse 18. sajandi keskpaigaks ning haritud klassi seas kadus järk-järgult usk nõiduse võimalikkusesse. 1734. aasta Vene seadustik, mis hakkas Eestis kehtima pärast Põhjasõja lõppu, käsitles nõidumist juba pigem petturluse kui kuradi aktsioonina. 19. sajandil tehti üksikuid nõiakohtu-ajaloolisi väljaarvamisi, kuid surma enam ei mõistetud.

Tähtis kontekst kogu sellele on, et nõiakohtud ei tähistanud rahvauskumuste ja maagia kadumist. Vastupidi, just samal ajal, kui ametlikud kohtud nõidu hukkasid, jätkus külades rahvauskumuste, sõnamaagia, tarkade praktika ja hiitepühitsemise rikas elu. Nõiakohtu ohvrid olid sageli tegelikud sõnatargad ja rahvaarstid, kelle praktikat kogukond aktsepteeris, kuid kelle vastu mingi konkreetne süüdistus oli juhtumipõhiselt esitatud. Pärast nõiakohtude lõppu jätkus traditsioon edasi, lihtsalt diskreetsemalt ning just see traditsioon andis aluse 19. ja 20. sajandi rahvaluule kogumisele, mille kohta rääkisime peatükis 1.

Eesti nõiaprotsesside teemat on uurinud paljud ajaloolased ja folkloristid, sealhulgas Maia Madar, Juhan Kahk, Aivar Põldvee, Madis Maasing, Aarne Ruben (kelle 2017. aasta raamat Nõiaprotsessid Eestis on populaarteaduslik standardteos) ning Merili Metsvahi. Tallinna Linnaarhiiv ja Rahvusarhiivi kogudes säilivad originaaldokumendid, mis võimaldavad tänase päevani uusi avastusi teha. Kuna paljud kohtuprotokollid on lünklikud või segaselt vormistatud, jätkub uute juhtumite tuvastamine ka 21. sajandil.

Kalendrirituaalid ja maagilised tähtpäevad

Eesti rahvakalender ei ole lihtsalt aastaring tähtpäevadega. See on maailmanägemise süsteem, kus iga aastaaeg, iga päikese, iga kuu pööre kannab oma tähendust ja kus iga tähtpäev nõuab teatud kombeid, sõnu ja tegevusi. Kalendririituste mõistmine on võti eesti rahvauskumuste juurde, sest just nendes rituaalides olid maagia, religioon, töö ja pidu kõige tihedamalt põimunud. Eesti rahvakalendri detailne uurimine on olnud üks eesti folkloristika tippsaavutusi, eelkõige tänu Mall Hiiemäe kaheksa köitelisele teosele Eesti rahvakalender (1981-2010), mis on praktiliselt täielik entsüklopeedia teemast.⁵²

Kalendri kahekihilisus on tähtis taustasõnum. Eesti rahvakalender, sellisena, nagu see 19. sajandiks oli välja kujunenud, koosnes kahest peamisest kihist. Esimene kiht oli eelkristlik, mis põhines aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisusel: pööripäevad, päevad-ööd, künni- ja külviajad, lõikused, karjalaskmine, hingede tagasitulek. Teine kiht oli kristlik kihistus, mis tuli pärast ristiusku ning tõi kaasa kirikukalendri pühakute päevad: jüripäev, jaanipäev, mihklipäev, mardipäev. Tähelepanuväärne on aga, et need pühakute nimed sageli kattusid juba olemasolevate eelkristlike tähtpäevadega ning rahvas omistas pühakutele endiseid loodusliku pühaduse tähendusi.⁵³ Mihkel ei olnud talurahva jaoks lihtsalt peaingel, vaid sügistöö ja hingede aja tähistaja. Jaan ei olnud Ristija Johannes, vaid suvise pööripäeva pühaku kuju. Nimed muutusid, sisu jäi alles.

Aastaringi struktuur algab eesti rahvakalendris talvest, ehk loomulikust uue alguse hetkest. Vaatame kõige tähtsamaid maagilisi tähtpäevi nende kalendrijärjekorras.

Taliharjapäev ehk tõnisepäev (17. jaanuar) oli talve keskpaiga tähtpäev, mis märkis päeva pikenemise algust. Oli levinud uskumus, et “karu pöörab teisele küljele” sel päeval, ehk talve haripunkt on käes ning algab pöördumine kevade poole. Uskumustes oli see oluline, sest just sellest päevast hakati prognoosima järgmiste kuude ilma. Tähistati ka küünlapäeva (2. veebruar), mil küünaldega päästeti maja kurjade vaimude eest ning vastlapäev, mille kuulus liugu laskmise komme pidi tooma “pikka linast” (head lina kasvatamist).

Kevadine jüripäev (23. aprill) oli rahvakalendris eraldi tähtsusel, sest tähistas karjalaskmise päeva, ehk loomade esimest karjale viimist pärast talve. Jüripäeva kombed olid sügavalt maagilised: tehti loomadele tõrva või muud ainet kasutades ristimärke otsmikule, suitsutati neid nõiakollaga ja muude ainetega ning loeti nõidussõnu.⁵⁴ Kanamuna pandi laudaläve alla või karjatee peale, või visati üle karja, kuna selle purunemine ennustas karjakahju. Karjasele kallati vett kaela ning anti talle keedetud muna ja “karjasekakk”. Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse, kus seda säilitati kogu karjatamisperioodi lõpuni. Need kombed olid maagiline kaitse karjale ning neid järgiti hoolega.

Volbripäev ehk Walpurgi öö (1. mai) on Eesti rahvakalendris eraldi peatükki vääriv. See on nõidade aktiivseim öö kogu aastas ning seda usku jagas Eesti suure osa Põhja-Euroopaga: Saksamaa, Skandinaavia, Inglismaa. Volber ehk Walpurgis on saksa pühaku Walpurga (8. sajandi misjonär) järgi nimetatud, kuid kombe juured on eelkristlikud. Eestis oli pärimus, et nõiad tulevad kokku üheks ööks, et oma deemonliku peremehega kohtuda ning uut maagilist aastat planeerida. Lääne-Euroopas oli see Brocken’i mägi (Saksamaa Harzi mäestikus), Eestis sageli mõne hiiekoha või kõrge mäe ümbrus. Volbriööl oli vaja kaitsta loomi ja kodu: süüdati lõkkeid, müristati, paigutati raudesemed läve alla, ristiti loomad. Volbriöö kombed seostuvad otseselt selle laiemate Euroopa traditsioonidega, mis tulevad esile meie sarja esimeses postituses okultismi ajaloolisest ja kultuurilisest tähendusest, kus käsitlesime muu hulgas Põhja-Euroopa nõiajahti ja Renessansi maagiat.

Suvised pühad ehk nelipühad olid kevade lõpu pidu, kus toodi sisse kased. Kasepuu oli Eestis sügavalt püha puu, mille noored oksad pandi maja seintele, lävealustele, lehtla rajamiseks. See oli kaitse kurjade vaimude eest ning ka viljakuse sümbol. Suviseid pühi nimetati ka “karjase- või kiigepühadeks”, sest siis oldi noori loomi karjamaale viimas ning kiigeplatsid täitusid noortega.

Jaanipäev (24. juuni) on ehk Eesti tuntuim rahvakalendri tähtpäev. Jaanipäeva eelõhtu, jaanilaupäev, oli kõige maagilisem öö kogu suvel. Selle ööl oli loodus oma kõrgeimas väes: taimedel oli maksimaalne ravivõime, vesi oli puhastav, tuli kaitsev. Jaanitule süütamine oli keskne kombe, mille ümber tantsiti, lauldi ja püsiti kogu öö. Tuli pidi olema “puhas” ehk süüdatud “puhta tulega”, mis sageli saadi hõõrdumisega kahe puutüki vahel, mitte tuletikkudega. Jaanipäeva taimed, mille hulgas on tuntumad jaanilill, naistepuna, tedremaran, valge ristik, korjati hommikul ning kasutati nii ravimina kui maagilise vahendina. Eriti tähtis oli sõnajalaõis, mis pärimuse järgi õitseb vaid jaanilaupäeva keskööl ning toob leidjale õnne, raha või armsamat. Soome ja eesti rahvauskudes on sõnajalaõie motiiv tegelikult paralleelne, mis viitab selle vanusele ja sügavusele.

Hingedeaeg on eesti rahvakalendri eriline ja sügav osa, mida väärib detailsem käsitlus. Erinevalt katoliikliku traditsiooni hingedepäevast (2. november), mis on üks päev, on eesti hingedeaeg periood, mis kestab tavaliselt mihklipäevast (29. september) mardipäevani (10. november), ehk umbes kuus nädalat sügisel. Mall Hiiemäe sõnul on Eesti hingedeaja kombestik üks rikkalikemaid Põhja-Euroopas.⁵⁵ Hingedeaja põhiline maailmavaade oli, et piir elavate ja surnute vahel oli sel ajal õhuke. Esivanemate hinged tulid koju, kus nad olid sündinud. Pere kattis tuppa või aita sageli kolm saiakest, soola, leiba, viina, võid, juustu, sageli ka sauna köeti ka sauna ja oodati hingede külaskäiku. Vaikus oli hingedeaja kombe põhiline reegel: ei tohtinud kõvasti rääkida, naerda, müristada. Lapsed olid sageli vaiksed, sest pere selgitas neile, et hingede aeg on käes ja vaja vaikselt olla. Setomaal ja Mulgimaal on dokumenteeritud kombetalitusi, kus käidi hingesantideks ehk maskeeriti end, kõnniti perest peresse vaikuses või uludes ning saadi ohvriande. See on tegelikult funktsionaalselt identne kombetraditsioon Halloweeniga, kuigi geograafiliselt eraldatud.

Mardipäev (10. november) ja kadripäev (25. november) olid hingedeaja lõpetajad. Mardipäeval lõppes hingedeaeg, ehk hinged “saadeti tagasi”. Mart oli must, sõlmitud sulane, kes kujutab endas viimast küla aarde pala, kelle juurde minemine sümboliseeris tagasipöördumist tava harjumuste juurde. Mardisandid käisid maskides perest peresse, laulsid mardilaule, said pererahva poolt sandiande (õunad, leib, raha). Kadripäev oli rohkem valge ja naissoost, kus käisid valgesse riietatud kadrid samasuguse kombetega. Need kaks päeva olid Eesti karnevali-traditsiooni klassikalised vormid.

Talvised pühad ja jõulud olid suure pidu aeg, mille keskmes oli jõululaupäev (24. detsember). Jõulu kombe traditsioon oli tugevasti maagiline: tuppa toodi jõulukuusk (uuem komme) või jõuluõled (vanem komme), pere sõi jõuluõhtusöögi, mis sisaldas sageli seapead, kana, hapukapsast, verivorsti. Erilist tähelepanu pöörati ennustamisele: tinavalamine, vee peegeldus, ukse taga kuulamine. Igal noorel tüdrukul ja noormehel oli oma viis ennustada tulevast partnerit, abielu. Suur eesti folkloristika klassik Mall Hiiemäe käsitleb sügavalt detailides nii hingedeaega kui jõulukombeid oma teose viiendas ja kuuendas köites.

Kalender ja maagia põimusid eesti rahvauskumustes selliselt, et iga maagiline tegu pidi olema õigel ajal sooritatud. Kõige tugevamad olid loitsud volbriööl, jaanilaupäeval ja hingedeajal. Armuloitsud olid mõjusamad uue kuu ajal. Külviloitsud kindlatel päevadel kevadel. Surnu tagasitulemise vältimiseks tehtud rituaalid pärast matuseid.Tänapäeva eesti rahvakalender on muutunud, nagu ka kogu kultuur. Mõned vanad tähtpäevad on kadunud või marginaliseerunud (taliharjapäev, taliharjapäev, vastlapäev). Teised on tugevnenud ja kohandunud (jaanipäev kui pidulaupäev, mardipäev ja kadripäev kui koolide festivalipäevad). Halloween on 1980. aastate lõpust alates uuesti lisandunud ning huvitaval kombel toob tagasi just neid hingedeaja motiive, mis vanas eesti kultuuris olid olemas, aga mitte sama nimega. folklore.ee/Berta ehk Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, mille koostas Eesti Kirjandusmuuseum, on praktiline ressurss igaühele, kes tahab konkreetseid kombeid kuupäevade kaupa uurida.

Kokkuvõte

Eesti rahvapärimus on rikkam ja sügavam, kui meile sageli tutvustatakse. See ei ole minevikku jäänud “ebausu” varakamber, vaid elav ja mitmekihiline traditsioon, mis on kandnud end läbi ristiusustamise, nõiakohtude, valgustusajastu, tsaariaja, esimese ja teise iseseisvuse, nõukogude perioodi ning jõudnud meieni. Iga sajand on lisanud sellele oma kihi ning iga sajand on samaaegselt sealt midagi võtnud. See, mida me täna tunneme eesti rahvapärimusena on selle ajaloolise kuhjumise tulem.

Selles postituses oleme käinud läbi kaks tasandit. Esiteks akadeemilise, kus tugineme Hurda, Looritsa, Hiiemäe, Kõiva, Kõivupuu ja paljude teiste folkloristide tööle, kes on rohkem kui 150 aasta jooksul kogunud, korrastanud ning analüüsinud meie pärimust. Teiseks sisulise, kus oleme vaadanud kes olid eesti targad ja nõiad päriselt, kuidas töötas sõnamaagia, miks olid hiied pühad, mis juhtus nõiakohtutes ning kuidas oli aastaring täidetud maagiliste rituaalidega.

See on aga vaid algus. Iga peatükk, mille me siin lühidalt katsime, väärib sügavamat süvasukeldumist. Eesti tarkade konkreetsetest isikutest ja nende töömeetoditest, sõnamaagia struktuuridest ja konkreetsetest loitsutüüpidest, hiitepaikade kohalikest lugudest, üksikute nõiaprotsesside detailidest, jaanipäeva ja hingedeaja sügavamatest tähendustest, soome-ugri šamanismi pärandist, maausuliste tänapäeva liikumisest. Tulevased postitused selles sarjas süvenevad nendesse teemadesse järjest ning iga uus tükk lisab pildi tervikule. Siit edasi tuleb ka eraldi käsitlus Halloweeni ja eesti hingedeaja võrdlusest, volbripäeva ja kogu Põhja-Euroopa nõidade öö traditsioonidest ning kaasaegsest pärimuse taastumisest sotsiaalmeedia ja noore põlvkonna kaudu.

Nagu kirjutasime sarja esimeses osas okultismi kui ajaloolise ja kultuurilise nähtuse kohta, ei eksisteeri ükski rahvauskumus vaakumis. Eesti rahvapärimus on osa laiemast Põhja-Euroopa, soome-ugri ja indo-euroopa traditsioonide võrgustikust. Selles on jälgi eelajaloolisest šamanismist, hellenistlikust hermetismist (kristluse kaudu), keskaegsetest grimuaaridest (luterliku kiriku kaudu, paradoksaalselt) ning rahvusvahelistest maagilistest vooludest, mis on Eestisse jõudnud läbi sajandite.

Praktiline järeldus on lihtne. Kui tunned, et sind kõnetab midagi siinse pärimuse juures, ei ole sa valel rajal. Sa puudutad midagi tõelist, midagi, mis on olnud osa selle maa elust tuhandeid aastaid. Surma sümboolika, mida me oma kaaslaste seas näeme alternatiivkultuuris ja gooti esteetikas, on otseses pärimuslikus suhtes hingedeaja kombetraditsioonidega. Kolju- ja luusümboolikas on samasuguseid juuri, mis vanade tarkade kotis kantud loomahambad ja konditükid kunagi. Looduse austus, mida nüüd nimetame keskkonnateadlikkuseks, oli eesti maausus juba enne, kui see termin oli olemas. Pärimus ei ole muuseumi kild. See on midagi, mida iga põlvkond elab oma viisil edasi, kohati teadlikult, kohati teadmatult.

Rongabutiigi kollektsioon kannab seda pärandit edasi. Iga ehe kannab samaaegselt eesti rahvapärimuse ja lääne esoteerika sajanditepikkust traditsiooni. Vaata meie luuesteetikaga ehete kollektsiooni allpool.

Viidete selgitus

²² “Eesti rahvaluule arhiiv”, Vikipeedia (uuendatud september 2025); Maailma suurim rahvaluulekogu? Eesti Rahvaluule Arhiiv 90, Keel ja Kirjandus (2017).

²³ “Jakob Hurt”, Rahvusarhiivi õppematerjal; Hurda elulugu, jakobhurt.ee.

²⁴ “Eesti Rahvaluule Arhiivi ajalugu”, Eesti Kirjandusmuuseum; Eesti Rahvaluule Arhiivi ajalugu, folklore.ee/rl/inste/era/ajal.htm.

²⁵ “Eesti rahvaluule arhiiv”, Vikipeedia (uuendatud september 2025).3

²⁶ Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade, lk 12-25; ka Paulson, Vana eesti rahvausk.

²⁷ Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens I, lk 11-49; “Eesti rahvausund”, Vikipeedia (uuendatud märts 2026).

²⁸ Russow, Liivimaa kroonika (1584), tsiteeritud Looritsa kaudu; ka “Eesti rahvausund”, Vikipeedia.

²⁹ Hiiemäe, Eesti rahvakalender I-VIII, eriti V köide hingedeaja kohta.

³⁰ “Eesti etümoloogiasõnaraamat”, märksõna “nõid”; sonaveeb.ee.

³¹ Loorits, Liivi rahva usund (Liivlaste rahva usundi uurimus), tsiteeritud Eesti Rahvaluule Arhiivi väljaandes.

³² “Eesti mütoloogia: Nõiad ja targad”, Eisen, vikitekstid.

³³ Vahing & Kõiva, Rahvaarstid: Rahvameditsiin Eestis 19. sajandi II poolel ja 20. sajandil, Eesti Kirjandusmuuseum.

³⁴ Kõiva, “Äksi nõid: nõukogude aja selgeltnägija”, Mäetagused nr 58 (2014).

³⁵ Kõiva, “Loitsude andmebaas ja loitsude historiograafia”, Mäetagused nr 67 (2017).

⁴¹ “Sacred natural sites”, loodusveeb.ee; ka “Kaardistame Eesti pühapaigad”, hiiepaik.ee.

⁴² Kaasik, “Hiis”, maavald.ee/hiis.

⁴³ “Helsingin Sanomat Tammealuse hiiest”, maavald.ee, 12. oktoober 2001.

⁴⁴ Hiiemäe, Remmel, Västrik (toim.), Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse (2008); ka Kõivupuu, 101 Eesti pühapaika (Varrak 2011).

⁴⁵ Goodrick-Clarke, The Western Esoteric Traditions, lk 102-105; Hutton, The Witch: A History of Fear, From Ancient Times to the Present (Yale University Press 2017).

⁴⁶ Madar, viidatud “Lihulas räägiti nõiaprotsessidest Eesti ajaloos”, Meie Kirik, november 2022.

⁴⁷ Mark, “Nõiaprotsessid Eestis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses” (1938).

⁴⁸ “Eesti nõiaprotsessid”, Eesti ajaloo Vikipeedia/Fandom; ka Ruben, Nõiaprotsessid Eestis (2017).

⁴⁹ Uuspuu, “Surmaotsused Eesti nõiaprotsessides”, Mäetagused nr 19.

⁵⁰ “Tallinna rae alamkohtu nõiaprotsessid”, Tallinna Linnaarhiiv (2017).

⁵¹ Ginzburg & Lincoln, Old Thiess, a Livonian Werewolf: A Classic Case in Comparative Perspective (University of Chicago Press 2020); ka Metsvahi, eesti libahundi-uurimused 21. sajandil.

⁵² Hiiemäe, Eesti rahvakalender I-VIII (1981-2010), eriti V-VI köide hingedeaja, mardipäeva, kadripäeva ja jõulu kohta.

⁵³ “Eesti rahvakalender”, Vikipeedia (uuendatud detsember 2023).

⁵⁴ “Karjalaskepäev”, Opiq (õppematerjal); ka Hiiemäe, Eesti rahvakalender III.

⁵⁵ Hiiemäe, “Eesti rahvakalender VI” (Eesti Raamat 1994); ka Mulgimaa hingedeaja kombestik, mulgimaa.ee.

Kõik kasutatud allikad

Hiiemäe, Mall. Eesti rahvakalender I-VIII. Tallinn: Eesti Raamat, 1981-2010.

Hiiemäe, Mall. Pühad kivid Eestimaal. Tallinn: Tänapäev, 2011.

Hiiemäe, Mall, Mari-Ann Remmel ja Ergo-Hart Västrik (toim.). Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse. Õpetatud Eesti Selts, 2008.

Kaasik, Ahto. Põlised pühapaigad. Tallinn: Pegasus, 2016.

Kaasik, Ahto. Pühapaikade teejuht. Tallinn: Pegasus, 2017.

Kõiva, Mare. Eesti loitsud. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2011.

Kõiva, Mare. “Äksi nõid: nõukogude aja selgeltnägija”. Mäetagused nr 58 (2014).

Kõiva, Mare. “Loitsude andmebaas ja loitsude historiograafia”. Mäetagused nr 67 (2017).

Kõivupuu, Marju. Hinged puhkavad puudes. Tallinn: Huma, 2009.

Kõivupuu, Marju. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, 2011.

Loorits, Oskar. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1932.

Loorits, Oskar. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I-III. Lund: Carl Bloms, 1949-1957.

Loorits, Oskar. Liivi rahva usund I-III. Tartu, 1926-1928.

Madar, Maia. Eesti nõiaprotsesside uurimused, viidatud “Lihulas räägiti nõiaprotsessidest Eesti ajaloos”, Meie Kirik, november 2022.

Mark, Lemmit. “Nõiaprotsessidest Eestis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses”. 1938.

Paulson, Ivar. Vana eesti rahvausk. Stockholm: Vaba Eesti, 1966 (uustrükk Tallinn: Ilmamaa, 1997).

Remmel, Mari-Ann. Hiie ase. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1998.

Ruben, Aarne. Nõiaprotsessid Eestis. Tallinn: Tänapäev, 2017.

Russow, Balthasar. Liivimaa kroonika (1584). Tõlge ja kommentaarid.

Uuspuu, Villem. “Surmaotsused Eesti nõiaprotsessides”. Mäetagused nr 19.

Vahing, Tarmo ja Mare Kõiva (toim.). Rahvaarstid: Rahvameditsiin Eestis 19. sajandi II poolel ja 20. sajandil. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Valk, Heiki. Looduslike pühapaikade arheoloogiline käsitlus, viidatud Hiiemäe, Remmel, Västrik (toim.) 2008.

Rahvusvahelised allikad

Ginzburg, Carlo. The Night Battles: Witchcraft and Agrarian Cults in the Sixteenth and Seventeenth Centuries. Baltimore: Johns Hopkins University Press, 1966.

Ginzburg, Carlo ja Bruce Lincoln. Old Thiess, a Livonian Werewolf: A Classic Case in Comparative Perspective. Chicago: University of Chicago Press, 2020.

Goodrick-Clarke, Nicholas. The Western Esoteric Traditions: A Historical Introduction. Oxford: Oxford University Press, 2008.

Hutton, Ronald. The Witch: A History of Fear, From Ancient Times to the Present. New Haven: Yale University Press, 2017.

Veebiallikad ja andmebaasid

Eesti Kirjandusmuuseum, www.kirmus.ee.

Eesti Rahvaluule Arhiiv, www.folklore.ee.

Berta — Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, www.folklore.ee/Berta.

Hiite Maja sihtasutus, www.hiis.ee.

Maavalla Koda, www.maavald.ee.

Tallinna Linnaarhiiv, “Tallinna rae alamkohtu nõiaprotsessid” (2017).

Vikipeedia, eestikeelsed sissekanded “Eesti rahvausund”, “Eesti nõiaprotsessid”, “Eesti rahvakalender”, “Tammealuse hiis”, “Eesti rahvaluule arhiiv”.