Loomaluud Eesti rahvausus: mida nendega tegelikult tehti?
Pärast vastlasööki jäi seajalast järele kont. Selle võis viia sigade juurde, panna koera ette tulevikku ennustama või teha sellest nööri küljes keerleva mänguasja. Eesti pärimuses leidub kõiki neid võimalusi. Üks tavaline toidujäänus võis osaleda nii karjaõnne taotlemises kui ka laste võistluses.
Loomaluude juurde on lihtne mõelda salapärast sümboolikat. Vanad kirjapanekud pakuvad aga midagi märksa konkreetsemat: inimesi, kes muretsesid sigade sigimise, talvise ilma, varanduse või mehelemineku pärast. Luu sai oma rolli sellest, kuhu see pandi, kuidas seda kasutati ja mida sellest loodeti.
Kõrtsist toodud kondid jõudsid lauta
Tarvastust kirja pandud vastlakombe järgi mindi kõrtsi, söödi seajalgadelt liha ning toodi kondid koju. Seejärel visati need sealauta, et sead hästi sigiksid. [1]
Selles väikeses kirjelduses on koos pidupäev, söök ja lootus tulevasele karjale. Kõrtsis söödud toidu jäänused võeti kaasa ja neile anti kodus uus ülesanne. Kont ei vajanud ehteks vormimist ega pealiskirja. Oluline oli liikumine söögikohast tagasi sigade juurde.
Mõnel pool hoiti vastlatoidust alles jäänud luid kevadeni. „Eesti rahvakalendri” paastumaarjapäeva ülevaate järgi anti neid sigadele, et loomad püsiksid põllul koos. Lääneranniku ja saarte kommetes võidi kontide andmist nimetada sigadele võtme andmiseks. [2]
Nii sai söögi järel alles jäänud luust vahend, millega prooviti tulevast suve mõjutada. Põhjendus ei olnud igal pool sama: ühes teates oodati sigimist, teises koos püsimist. Juba need kaks näidet näitavad, kui vähe ütleb üksnes väide, et „sealuud olid maagilised”. Huvitavaks läheb asi siis, kui küsida, mida nendega tehti.
Tulevase mehe kohta küsiti koeralt
BERTA vastlapäevakirjelduses pannakse söödud kontidele nimed juurde ja kutsutakse koer tuppa. Kelle kondi loom valib, see pidi mehele saama. [3] Kont tähistas nüüd inimest ning koera valikust sai tuleviku märk.
Selleks polnud vaja erilise kujuga luud. Toiming ise tegi kontidest ennustusvahendid: nimed lisati, loom kutsuti ligi ja tema eelistusele anti tähendus. Koer sai valida toidujäänuse, inimesed lugesid valikust välja vastuse neid puudutavale küsimusele.
Kirjeldus jätab lahtiseks, kui tõsiselt iga osaleja tulemust võttis. Ootus, nali ja võistlus võivad ühes kombes kokku saada. Kindel on üles kirjutatud mõte: luu abil püüti teada saada midagi, mida veel näha ei saanud.
Haneluu pidi näitama eesootavat talve
1895. aastal pani A. Behrens Tartus kirja teate, mille järgi tähendas valge mardihane rinnaluu lumist talve, pruun aga rohkem külma. Rahvakalendri kommentaar märgib seda ennustusviisi haruldaseks. [4]
Siin loeti märki eseme enda välimusest. Koera polnud vaja valida lasta ega nimesid lisada; tähelepanu pöörati luu värvile. Sama üldine küsimus tuleviku kohta sai sootuks teise kuju kui vastlapäevane meheleminekuennustus.
Selline teade teeb vanast ilmaootusest käegakatsutava asja. Talv polnud üksnes kalendris saabuv aastaaeg: inimene tahtis teada, kas ees ootab lumi või külm. Haneluu pakkus sellele küsimusele ühe pärimusliku vastuse. Selle järgi ei saa hinnata ennustuse täpsust ega pidada kommet kogu Eestis tavaliseks.
Luuga sai valmistada näiteks vurri.
Martna kihelkonna Haeska külast on 1935. aastal kirja pandud vurrilaskmise mäng. August Iisbergi kirjelduses tehakse seajalakonti auk, aetakse nöör kahekordselt läbi ning tõmmatakse vurri nööri otstest. Mängijad lepivad kokku auhinna, näiteks herned või oad. Võidab see, kelle vurr ei jää tõmbamise ajal seisma. [5]
Siin loevad käte töö ja mänguasja liikumine. Kont on valitud ning kohandatud selleks, et ta saaks pöörelda. Võit ei sõltu ennustatud saatusest, vaid sellest, kas mängija suudab vurri käigus hoida.
Koerust 1938. aastal kogutud mälestus annab sellele mängule ka väikese kooliloo. Õpilased lasid vurriluid võidu. Ühel poisil katkes nöör, kont lendas aknasse ning poiss pandi karistuseks nurka herneste peale. [6] Ühes kirjapanekus olid herned võimalik võidutasu, teises muutusid need karistuseks.
Vurr ei olnud kõikjal tingimata sealuust ega seotud ainult vastlapäevaga. Rahvakalendri ülevaade nimetab Võru- ja Tartumaa paiku, kus seda valmistati lamba jalaluust lambatapmise ajal, sageli mihklipäeva paiku. [7] Materjal ja tähtpäev võisid muutuda, kuigi mänguasja mõte jäi tuttavaks.
Luuvurr on hea meeldetuletus, et kõva loomset materjali sai hinnata ka selle järgi, mida sellest valmistada õnnestus. Pärimuse kõrval oli olemas täiesti argine leidlikkus: söögi järel alles jäänud asjast sai midagi, mida käes keerutada ja sõbraga võrrelda.
Hundi pea viljaaidas
Ilmar Rootsi toob oma hundipärimuse artiklis välja Tarvastu 1893. aasta uskumuse: hundi pea hoidmine aidas pidi kaitsma vilja tondi ja varga eest. Laiuselt 1895. aastal pärinevas teates loodeti laste haigestumist vältida hundi koljus hoitud veega silmi pestes. [8]
Need teated seovad kiskja kehaosa koduse kaitsega. Viljaaidas oli kaalul varandus, teises kirjelduses lapse tervis. Kolju roll muutus selle järgi, kus ja milleks seda kasutati. Need on ajaloolised uskumused, mitte kinnitus võtete toimimisest.
Rootsi vahendatud kirjapanekud annavad konkreetse sisu jutule kaitsvast koljust. Kõigile loomakoljudele ühesuguse väe omistamine jätaks kõrvale just selle, mis allikates huvitav on: ühe looma, koha ja eesmärgi.
Erilised kassiluud omasid väge
Kristi Salve käsitleb lugusid musta kassi keetmisel leitud erilisest luust, mis pidi tegema inimese nähtamatuks. Kirjapanekutes seostub selline luu ka lukkude avamise, tarkuse ja armumaagiaga. Salve järgi pärineb suur osa neist teadetest 19. sajandi lõpust. [9]
Ta peab võimalikuks trükitud nõiaraamatute mõju. Seda seletust tuleb võtta uurija oletusena. Jutustatud õpetus ei tõenda iseenesest, et jutustaja selle teoks tegi.
Kassiluu lood lisavad teemasse soovi saada võime, mida tavainimesel pole. Samal ajal erinevad need tuntavalt vurrimängust või sigadele kontide viimisest. Ühe puhul kirjeldatakse käepärast eset ja toimingut, teise puhul räägitakse erakordsete omadustega luust. Nende ühte patta panemine muudaks pärimuse küll salapärasemaks, kuid ka üheülbalisemaks.
Hambad ja luud
Luude kõrval kasutati ka loomade hambaid. Kristiina Johanson ja Tõnno Jonuks kirjeldavad August Pulsti meenutust, milles tema ussihammustuse puhul kasutati naabrinaise ussisõnu ja havihambaid. Tegemist on uurimuses vahendatud ravikirjeldusega, mitte tõendiga selle tõhususest. [10] Hammas ja luu on eri materjalid, kuigi neid võib samas kogumikus või ehtes kõrvuti näha.
Johansoni ja Jonuksi esemeuurimus aitab mõista ka lihtsat asja: väliselt tavalise eseme tähendus ei pruugi tema kujust välja paista. Selleks on vaja selle teada kasutust ja lugu. [10] Vurril olev auk annab valmistamisest märku; lauta viidud kondi eesmärk võib jääda ilma kirjelduseta täiesti nähtamatuks.
Luu kandjale võib meeldida selle vorm või seos loomaga. Kaelakees saab vaadata luude paigutust, heleda pinna ja tumeda keti koosmõju. Vanades kirjapanekutes on tähelepanu seevastu esemega tehtud toimingul. Mõlemal juhul aitab üksikasjade märkamine aru saada, miks inimene luu alles jättis.
Mida luudega siis tegelikult tehti
Eesti pärimuskirjapanekutes viidi loomakonte sigade juurde, kasutati neid ennustamisel, valmistati neist mänguasju ning seostati koljusid kaitse ja tervisega. Samas on lood erilisest luust, mille omanik saaks üleloomulikke võimeid. Need kirjeldused räägivad mitmesugustest tegevustest ja uskumustest, mitte ühest ühtsest luukultusest.
Selliste kommete taga olid soovid hoida karja, teada tulevikku, kaitsta kodu või võita mäng. Kummaline ese muutub tuttavamaks, kui selle kõrval saab näha inimest ja tema väikest, konkreetset eesmärki.
Allikad
1. Eesti rahvakalendri veebiväljaanne. Vastlapäeval lasti liugu hommiku enne ja õhtu perast päeva … E 1453 (18), Tarvastu, koguja A. Parts, kogumisaasta teadmata. www.folklore.ee ↩
2. Eesti rahvakalendri veebiväljaanne. Paastumaarjapäev (25. III), karjanduse käsitlus. www.folklore.ee ↩
3. BERTA. Vastlapäev, osa Ennustamine. www.folklore.ee ↩
4. Eesti rahvakalendri veebiväljaanne. Kui mardipäeva hane rinnaluu valge on … E 19013 (9), Tartu linn, koguja A. Behrens, 1895. www.folklore.ee ↩
5. Uka-uka. Vastlapäeva mängud. ERA II 92, 619 (34), Martna, Haeska, August Iisberg, 1935. www.folklore.ee ↩
6. Eesti rahvakalendri veebiväljaanne. Sellel päeval keedeti siis veel herne- või uasuppi siajalaga … ERA II 183, 597/8 (27a), Koeru, koguja L. Priks, 1938. www.folklore.ee ↩
7. Eesti rahvakalendri veebiväljaanne. Vastlapäev, vurride piirkondlikud erinevused. www.folklore.ee ↩
8. Rootsi, Ilmar. Hunt kultusloomana eesti rahvatraditsioonis. Mäetagused 40, 2008, lk 7–24; kasutatud lk 16. www.folklore.ee ↩
9. Salve, Kristi. Kassi helge kuju eesti rahvapärimuses. Mäetagused 35, 2007, lk 47–94; kasutatud lk 83–84. www.folklore.ee ↩
10. Johanson, Kristiina; Jonuks, Tõnno. „Ehk nõiduseks tarvitatud“ – maagilised esemed Eesti muuseumikogudes. Mäetagused 72, 2018, lk 107–136; kasutatud lk 109, 118. www.folklore.ee ↩
Veebiallikad vaadatud 12.10.2026. Arhiiviteateid on kasutatud avaldatud tekstiväljaannete ning nimetatud uurimuste kaudu.
