Eesti mütoloogia ja okultne sümboolika

Vanapagan ehitab Saaremaal kivikiriku ja jookseb selle juurde katkist müüri parandama. Vanemuine annab eestlastele lauluviisi, kuid teised rahvad saavad parema osa. Koit ja Hämarik kohtuvad iga aasta vaid suvise pööripäeva paiku ja nende suudlus kestab vaid hetke. Need lood on igaühele eestlasele tuttavad. Aga küsi endalt korraks: kust me neid päriselt teame?

Vastus on natuke ebamugav. Suur osa sellest, mida me täna nimetame eesti mütoloogiaks, ei pärine sügavast eelkristlikust traditsioonist, vaid 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast. Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald ehitasid eesti rahvuse jaoks panteoni ja eepose, võttes eeskuju soome Kalevalast ja antiikmütoloogiast. Suur osa Vanemuisest, Koidust ja Hämarikust, isegi Kalevipojast sellisel kujul nagu me teda täna tunneme, on kunstlikult loodud 19. sajandi keskel.

See ei vähenda eesti mütoloogia väärtust. See lihtsalt muudab seda, kuidas me sellele lähenema peame. Eesti mütoloogia on kihiline: sees on tõelist rahvapärimust, on 19. sajandi rahvuslik konstruktsioon, ja on 20. sajandi taaslooming. Selles postituses vaatame, mis on mis, ning miks see kõik on okultismi ja sümboolika seisukohast tähtis. See on osa pikemast sarjast, mis algas eesti rahvapärimuse ülevaatega, ning jätkub eelnevate postitustega eesti tarkadest ja eesti sõnamaagiast.

Mütoloogia või konstruktsioon? Aus algus

Kui me räägime “kreeka mütoloogiast”, siis kõik teavad, et need on iidsed lood, mida räägiti tuhandeid aastaid enne Homerost. Kui me räägime “eesti mütoloogiast”, siis pilt on hoopis teine. Suur osa süstemaatilisest “eesti panteonist”, mida koolides ja kultuuriajaloo raamatutes tutvustatakse, sai oma vormi alles 1840-1860. aastatel, ning selle põhilised loojad olid kaks Tartu baltisaksa estofiili-arsti.

Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) oli Tartu Ülikooli arst, eesti keele lektor ning Õpetatud Eesti Seltsi võtmefiguur. 1839. aastal pidas ta seltsis kuulsa ettekande Kalevipojast, kus visandas eesti rahvuseepose põhisündmustiku. Aastatel 1840-1852 avaldas ta seltsi toimetistes kaheksa saksakeelset mütoloogilist muistendit, sealhulgas “Loomine”, “Vanemuise laul”, “Koit ja Hämarik”, “Emajõe sünd”, “Endla järv ja Juta” ja teised.¹ Need lood äratasid suurt vaimustust nii baltisaksa kui eesti haritlaskonnas.

Aga need ei olnud lood, mida rahvas oli sajandeid pajatanud. Eesti Entsüklopeedia järgi tegi Faehlmann nendega “katse rekonstrueerida eesti mütoloogiat” ning pani “aluse eesti rahvusmütoloogiale”. Allikatena kasutas ta üksikuid eesti rahvamuistendite motiive (eriti “Emajõe sünnist” ja “Keelte keetmisest”), kuid suuremas mahus võttis ta eeskuju soome Kalevalast (1835), Kristfrid Gananderi Mythologia Fennica’st (1789), ning kreeka-rooma antiikmütoloogiast.² Eesti Entsüklopeedia sõnastus on selge: Faehlmann lõi “pseudomütoloogilise eesti jumalate maailma”.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) jätkas Faehlmanni tööd pärast viimase surma. Ta võttis ette Kalevipoja eepose koostamise, mis ilmus 1857-1861. Kreutzwaldi enda hinnangul oli see “rahvasuus olemas olnud tervikliku värsseepose taastamine säilinud katkendite alusel”. Tegelikult oli suur osa eepose tekstist Kreutzwaldi enda looming: ta võttis üksikuid pärimuse motiive, ehitas neist tervikliku jutustuse, ning kirjutas suurema osa värssidest regivärsi-stiilis, mis matkis vana laulutraditsiooni. Kalevipoeg ei olnud kunagi eestlaste rahvuskangelane sellisel terviklikul kujul, nagu Kreutzwald ta meile esitas.³

Miks see oli vajalik? Vastus on poliitiline ja kultuuriline. 19. sajandi keskpaigas oli eesti rahvas baltisakslaste mõisate alluvuses elav talurahvas, ilma oma kirjandusliku eliidi, ilma oma rahvuskangelase, ilma oma ametliku müütoloogiata. Rahvuslik ärkamisaeg tahtis luua eestlastele võrdväärset positsiooni teiste Euroopa rahvastega. Soomlastel oli Kalevala. Sakslastel oli Nibelungenlied. Eestlastel pidi olema oma. Faehlmann ja Kreutzwald olid teadlikud, et nad konstrueerivad rahvuse jaoks midagi, ning seda mitte pahatahtlikult, vaid sügava armastusega oma rahva vastu.

Mis on aga päris rahvapärimus? Akadeemiline folkloristika eristab nüüdseks selgelt 19. sajandi rahvuslikku konstruktsiooni ja autentset suulist pärimust, mida Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogujad 19. sajandi lõpus jäädvustasid. Tegelikus pärimuses ei olnud süstemaatilist panteoni jumalatest. Olid lokaalsed muistendid Kalevipojast (sageli kohanimedele seotud), Vanapagana kõpitsemise lood, vetevaimude jutud, Toonela motiivid. Need olid hajusad, kohati vastuolulised, ning ei moodustanud terviklikku süsteemi.

Sellega arvestades vaatame, mis on eesti mütoloogia tegelikus pildis.

Vanapagan ja Toonela

Vanapagan on üks eesti folkloori omapärasemaid kujusid. Ta on samaaegselt kuradi kuju ja midagi enamat. Eesti muistendites on Vanapagan tihti rumal hiidlane, kes üritab ehitada kive, kirikuid või losse, kuid kelle plaanid alati nurjuvad. Klassikaline lugu: Vanapagan tahab Lääne-Eesti saart Mandri-Eestist eraldada, kuid kukub murekiviga ärkamise tõttu või kuke kiremise tõttu maapinnale ning lõpetab saare pooleldi. Selliseid kohanimedele seotud lugusid on dokumenteeritud sadu.

Tegelikult on Vanapagan sünkretistlik kuju. Eelkristlikus eesti pärimuses oli arvatavasti müstiline hiidlane või müütiline esivanem, kes seoses kohati maastikuga. Pärast ristiusu juurdumist üritas kirik neid figuure deemoniseerida, ehk teha neist kuradeid. Tulemus on hübriid: tegelane, kes on ühelt poolt “vana paganlik” mütoloogiline kuju, teiselt poolt allakäinud kuradi paroodia, kelle plaanid alati lõpevad piinlikult. Vanapagan ei ole hirmuäratav, ta on rumal ja ennast pettev. See on tüüpiline strateegia, kuidas ristiusk omandas eelkristlikud kujud, võttes neilt jõu ja muutes nad naerualusteks.

Soome traditsioonis on lähedane figuur Hiisi. Algselt tähistas Hiisi püha paika (sama tüvi mis eesti “hiis”), kuid hiljem hakkas tähendama maa-alust kurja olendit. Sarnane transformatsioon toimus eesti Vanapagana puhul.

Tooni ja Toonela moodustavad teise olulise mütoloogilise kompleksi. Toonela on eesti pärimuses surnuteriik, koht kuhu hinged lähevad pärast surma. Sõnatüvi on tõenäoliselt eesti omane, mitte konstrueeritud, ning seda jagatakse soome Tuonela ja saami sarnaste mõistetega. Tooni või Toonela isandat on mainitud eesti pärimuses, kuigi mitte sama süstemaatiliselt nagu Kalevalas. Toonela kui koht oli kauge ja külm, sageli kirjeldatuna asuma üheksa värava taga, üle suure jõe või soo.⁴

Okultismi seisukohast on Toonela tähelepanuväärne mitmes mõttes. See on alumise ilma ehk allmaailma sümbol, paralleel hellenistliku Hadese, skandinaavia Hel’i ning kelti Annwn’iga. Müstilise teekonna motiivides on Toonela külastamine sageli kangelase suur katsumus, kust ta naasab muutununa. Kalevipoja puhul ongi allmaailma teekond üks võtmestseene eposes. See on kangelase teekonna arhetüüp, mida Joseph Campbell hiljem süstemaatiliselt kirjeldas oma teoses Hero with a Thousand Faces (1949), ning mille jälgi võib leida lääne esoteerikast hellenistlikust ajast tänapäevani.

Haldjad, vaimud ja loodusolendid

Kui suur osa eesti “mütoloogiast” on 19. sajandi konstruktsioon, siis haldjad ja vaimud on palju ehtsamad. Need on osa eelkristlikust eesti maailmavaatest, mis on rahvapärimuses säilinud detailides, mida ei tasunud kunstlikult süntesseerida, sest neid oli juba palju.

Metshaldjas oli metsa kaitsev vaim, kellega tuli arvestada. Tema esinemine oli kahetine: võis olla naise vorm (kaunis, kuid ohtlik) või mehe vorm (jõuline, ähvardav). Kui inimene metsas viisakas oli, andis metshaldjas talle õnne. Kui ta käitus jõhkralt (raius liiga palju puid, lärmas, ei küsinud luba), pööras metshaldjas tema teed segi ja inimene eksis tundideks. Eestis on klassikaline väljend “metsaisa ajas ringi”, mis tähendab seda olukorda.

Tume metsajärv, näkkide kodu. Pilt: Agnes Pajula

Veehaldjas, vetevaim ja näkk moodustavad eesti veemütoloogia tuumiku. Näkk on ehk kõige tuntum: müstiline olend, kes elab järvedes ja jõgedes, ning kes meelitab inimesi vee alla. Klassikaline lugu: noor mees kuuleb järvest kaunist laulu, läheb lähemale, ning kaob. Näkk võib olla nais- või meessoost, sageli kauni välimusega, kuid alati ohtlik. Soome traditsiooni näkk ja eesti näkk on otsesed sugulased.

Veevana või vete-isand on rohkem austav nimetus suurte veekogude valitsejatele, eriti merele. Kalurid pidid talle “andma” enne kalapüügile minekut, sageli visates esimese saagi kala tagasi vette või kallates õlut. Soovaim oli soo-spetsiifiline olend, kes hoidis sood “elavana” ja võis eksitada inimesi.

Majahaldjas oli iga kodu enda kaitsja. Tema rahulolu oli majale eluliselt tähtis. Lääne-Eestis kandis ta sageli nime Tõnn, mis on huvitav nime kohanemine: algselt tõenäoliselt eestiomane mõiste, mis hilisemalt segunes pühaku Antoniuse (Antonius eremiit, kelle nimepäev on 17. jaanuar, tõnisepäev) kujuga. Tõnni maja pidi olema lähedal aiale või laudale ning teda pidi söötma piima, vilja, õlle ja muude andidega. Kui Tõnn oli rahul, läks majal hästi. Kui mitte, hakkasid lehmadel piim katkema, lapsed haigeks jääma, raha kaduma.

Murueide tütred olid noored vaimud, kes elasid kõrges rohus ja rukki sees. Eriti suvel olid nad aktiivsed, ning lapsi hoiti neist eemal, sest murueide tütred võisid lapse ära vahetada muutuselapse vastu. See motiiv on tugeval kujul rahvusvaheline (vrd kelti “changeling” ja germaani “Wechselbalg” pärimust), ning eesti versioon on selgelt selle perekonna liige.

Kratt on omaette eesti nähtus. See on kunstlikult tehtud teener, mille peremees ehitas pulkadest ja vanadest asjadest, andis sellele veresummaga elu ning saatis ta varastama naabri vara. Kratt on lähedane Põhja-Saksa Drak’i kujule, ning näitab, kuidas eesti maausund segunes baltisaksa pärimusega. Kratiunelm on tänase päevani osa eesti kultuurilisest teadvusest, eriti pärast Andrus Kivirähu Rehepappi (2000), mis on muutnud krati pildi kaasaegseks.

Kalevipoeg ja eepose sümboolika

Kuigi Kalevipoeg sellisel tervikkujul nagu Kreutzwald ta esitab on 19. sajandi looming, on aluseks olnud päris rahvapärimuse Kalevipoja-tüüpi muistendid. Need olid hajusad, ent rikkad. Kalevipoja motiivid ulatuvad sügavale eelkristlikku aega ning teda on mainitud kirjanduses juba 17. sajandil (Heinrich Stahl). Kohanimedega seotud Kalevipoja muistendeid on Eestis sadu: Kalevipoja säng (suur kalmemägi), Kalevipoja sügis, Kalevipoja kivi.

Eeposes säilivad mitmed sügava mütoloogilise tähendusega motiivid. Kalevipoja mõõk Peipsi järves on rahvusvaheliselt levinud motiiv, paralleel Briti Excalibur’iga ja paljude teiste rahvuste kangelaseepostega. Mõõk vee all kui püha relv on arhetüüpiline sümbol, mis kannab veealuste jõudude tähendust. Kalevipoja vanne kättemaksuks mõõga peale enne, kui ta sellega Sarvikute peremehe surmavalt haavab, on klassikaline kangelase loo struktuurielement.

Kalevipoja teekond Toonelasse on eepose sügavaim mütoloogiline osa. Kangelane laskub allmaailma, kohtub Sarvikuga (Põrgu-isand, samaaegselt kristlik ja eelkristlik figuur), ning naaseb muutununa. See on kangelase teekonna arhetüüp, mille kohta oleme detailsemalt kirjutanud okultismi ja lääne esoteerika kontekstis sarja esimeses postituses.

Kalevipoja surm on omaette tähelepanuväärne. Ta ei sure tavalises lahingus. Ta jala lõikab omaenda mõõk, mille ta oli ise ära rääkinud lõikama, kuid sõna oli muutunud (algselt “jalad ja sõrmed lõika ära”, siis Kalevipoja unustusega “jalad ja sõrmed”). Kalevipoeg, surnud kuid mitte rahus, määratakse valvama Põrgu väravat: tema käed on raudketis ning lubatud on tal naasta vaid kord aastas. Tema teine tulemine on rahva vabaduse märk. See mütoloogiline lubadus tagasitulekust on klassikaline messianistlik motiiv, mis on samuti rahvusvaheliselt levinud (Artur, Barbarossa, Holger Dansker), ning mille Kreutzwald teadlikult oma rahvuseepose lõppu paigutas.

Loomasümboolika eesti pärimuses

Loomad on eesti rahvauskumustes sügavalt tähenduslikud. Nad ei ole lihtsalt loomad, vaid kannavad maagilist ja sümbolilist väge, mis ulatub eelkristlikku aega. See on see osa eesti pärimusest, mis on kõige ehtsam ja tänapäevase alternatiivkultuuri esteetikaga kõige otseselt seotud.

Karu oli eelkristlikus eesti maailmas püha loom. Tema otseselt nimetamine oli sageli keelatud, sest see võis ärritada metsa peremeest, ning kasutati eufemisme nagu “metsaisand”, “mees”, “vanaisa”. Karu tapmine nõudis spetsiaalseid rituaale. See tabu nimi on klassikaline animistliku maailmavaate joon, mida võib leida kõikidel põhjapoolsetel rahvastel, sama nii soomlastel kui slaavlastel.

Hunt oli kahetine figuur. Ühelt poolt kardetud (hundid ründasid karja), teiselt poolt austatud (jõu, kavaluse, vabaduse sümbol). Hundiga seotud uskumused tihti ühinesid libahundi-pärimusega, mis Eesti aladel oli erakordselt sügav ja levinud. Liivimaa nõiakohtutes olid libahundi-süüdistused sagedasemad kui paljudes muudes Põhja-Euroopa piirkondades.

Kaks musta ronga siluetti, taustaks punakas taevas. — Kaks musta ronga siluetti lendamas. Pilt: Agnes Pajula

Ronk ja vares olid surma kullerid. Need linnud, kes käituvad ümber surnukehade ja lahinguväljadel, omandasid loomulikult sügava sümboolika. Eesti pärimuses oli ronk müstiline lind, kelle ilmumine ennustas halba uudist või surma. Sama figuur on rahvusvaheliselt sügav, alates Skandinaavia Odini ronkadest Hugin ja Munin (Mõte ja Mälu), kuni kelti Morriganini (lahingujumalanna ronga kujul)ja kreeka Apollo ronkadeni. Eesti ronk kuulub sellesse rahvusvahelisse mütoloogilisse perekonda.

Madu ja uss olid kompleksne kuju. Eesti pärimuses olid maa-alused ussid sageli maja kaitsevaimud. Maja vundamendi alla maeti sageli uss või selle kujund, et hoida maja stabiilsust. Sama loogikat tunneb rahvusvaheline mütoloogia (kreeka Pythoni mütoloogia, slaavi domovoi, india naga). Ussisõnad olid eesti loitsude eraldi kategooria, kus targad rääkisid ussidega, et neid kindlatesse tegevustesse meelitada.

Hobune, eriti valge hobune, oli surma kuller ja teispoolsuse vahendaja. Eesti pärimuses on lugusid valgest hobusest, kes ilmub enne perekonna lähedase surma. Hobune on samaaegselt viljakuse, jõu ja sõja sümbol ning eesti rahvariiete vööde mustritel on hobuse-motiivid eraldi tähendusega.

Luud olid kaitseamulettide alus. Eesti tark kandis sageli kotis konditükke, hambaid, küüsi, mis pidid kandma kaitsvat väge. Looma hammas lapse kaelas oli klassikaline kaitseese halva silma vastu. Karu küünised, hundi hambad, kotka küünised olid kõik kasutusel maagilises pärandis.

Just see luu sümboolika ja loomade pärand elab tänapäeval edasi alternatiivkultuuri esteetikas. Kolju, luu, looma hammas, rongi motiivid ei ole tänapäeva ehetel juhuslik gooti-trend. Nad kannavad tuhandeid aastaid vana sümboolikat, mis on olnud osa nii eesti rahvauskumustest kui ka kogu lääne esoteerikast. Tänapäeva kandja võib mitte teada täielikku konteksti, kuid sümbol ise kannab oma jõudu sajandeid tagasi.

Sümbolid ja märgid eesti rahvakunstis

Eesti rahvariietel ja vöödel on mustreid, mis kannavad samasugust eelkristlikku sümbolikat, mis on tuntud paljudes muudes Euroopa rahvastes. Eesti Rahva Muuseumi kogudes on tuhandeid esemeid, mille mustri-elemendid ei ole “lihtsalt ilus kujundus”, vaid sügava tähendusega märgid.

Päikesemärk ja karusepäeva risti (võrdkülgne rist, mille otsad ringi sulgevad) on päikese sümbol, mis ulatub eelkristlikku Euroopasse. Sama märki leidub keldi, balti, slaavi, skandinaavia ja germaani rahvakunstist. Eesti rahvariietel on see motiiv eriti levinud lõuna-eesti vöödel.

Maailmapuu motiiv ehk ilmasammas on rahvauskumustes universaalne sümbol, mis ühendab maa-aluse, maapealse ja taevase maailma. Skandinaavias on see Yggdrasil, slaavi traditsioonis Mirovoye Derevo, soome-ugri pärimuses maailmapuu, eestlastel sageli kuusepuu või männipuu. Maailmapuu motiivi võib leida eesti vöödelt, kus puu kujund kannab seda kosmilist sümboolikat.

Spiraal ja labürint olid muinasaegne maagiline kaitse. Spiraal kujutas igavest liikumist, taastumist ja maa-aluseid jõude. Labürint kujutas teekonda allpoolsesse maailma ja tagasi. Mõlemad on Eesti petroglüüfides ja vanematel esemetel olemas, kuigi mitte samas mahus kui Põhja-Skandinaavias.

Sõlmed ja punutised vöödel ei olnud lihtsalt kaunistus. Sõlm oli klassikaline maagiline element: ta “sidus” kurjust ja kaitses kandjat. Kelti sõlmede paralleeliks olid eesti omakaalulised sõlme-mustrid, mida sai vöödel kasutada. Vöö ise oli sageli vägev ese: pruut kinkis peigmehele oma vöö kui truuduse ja kaitse märgina, ning see vöö pidi peigmehe rinnal kogu elu kaitsma.

Eesti Rahva Muuseumi (erm.ee) kogudes on detailne dokumentatsioon nendest sümbolitest ja nende tähendustest ning sealsed väljapanekud annavad parima ülevaate eesti rahvakunsti maagilisest dimensioonist.

Eesti mütoloogia tänapäeval

Kuigi suur osa “klassikalisest” eesti mütoloogiast on 19. sajandi konstruktsioon, on tänapäeva eesti kultuur seda pärandit elustavalt edasi arendanud. Andrus Kivirähk on tõenäoliselt kõige tähtsam kaasaegne kirjanik, kes on eesti mütoloogiat uutmoodi kasutanud. Tema Rehepapp (2000) toob krati ja vanapagana tagasi tänasesse kultuuriteadvusse. Mees, kes teadis ussisõnu (2007) on otseselt mütoloogiline romaan, mis konstrueerib alternatiivajaloolise eelkristliku Eesti, kus inimesed räägivad ussidega ja vana maailm hääbub kristluse tulekuga.

Veljo Tormis (1930-2017) oli helilooja, kelle elutööks oli soome-ugri rahvalaulude põhjal moodsa muusika loomine. Tema “Eesti kalendrilaulud” ja “Liivlaste laulud” tõid arhailised regivärsid kõrgkunstkonsertide saalidesse. Tormise muusika kannab edasi sõnamaagia ja ürgse vaimsuse tunnetust, mida lihtsalt mütoloogiliste lugude ümberjutustamine ei suuda.

Maausuliste liikumine, mis taastus 1980. aastate lõpus, tegeleb teadlikult eelkristliku pärimuse taastamisega. Nende keskmes on mitte konstrueeritud Kreutzwaldi panteon, vaid tegelik eelkristlik maailmavaade, mis tugineb arheoloogiale, folkloristikale, ning hiite pühitsuse ja rahvakalendri elavale traditsioonile.

Kaasaegses alternatiivkultuuris ja gooti esteetikas elavad edasi eesti mütoloogia ja loomasümboolika motiivid. Kolju, ronkade, hundi, luu motiivid ei ole pelgalt rahvusvahelised gooti-elemendid. Eesti kontekstis kannavad nad ka kohalikku pärandit: karu kui püha loom, ronk kui surma kuller, madu kui maja kaitsja. Iga selline sümbol kannab kahte kihti korraga: rahvusvahelist okultismi pärandit ning eesti rahvapärimuse jälgi.

Kokkuvõte

Eesti mütoloogia on kihiline ja keeruline. Esimene kihistus on tegelik eelkristlik pärimus, mida on suure tööga taastatud arheoloogiast, folkloristikast ja maailmamuusika võrdlevatest uuringutest. See sisaldab haldjate, vaimude, loomasümboolika ja maailmavaate jälgi, mis ulatuvad sügavale soome-ugri ühisaega.

Teine kihistus on 19. sajandi rahvuslik konstruktsioon. Faehlmann ja Kreutzwald lõid eesti rahvale panteoni ja eepose, mis ei olnud kunagi tegelikkuses olemas. See on legitiimne kultuurilooming, mille väärtust ei vähenda tema “konstrueeritud” iseloom. Iga rahvas omab oma müüte, sealhulgas teadlikult loodud.

Kolmas kihistus on tänapäeva taasloomine, mis põhineb mõlemal eelnenul, kuid lisab uut tähendust. Kivirähu romaanid, Tormise muusika, maausuliste liikumine ja kaasaegne alternatiivkultuur kannavad eesti mütoloogiat uutmoodi edasi.

Loomasümboolikaga ehe Rongabutiigi kollektsioonist, eesti rahvapärimuse esteetiline pärand — Loomasümboolikatega suur statement kaelakee. Rongabutiigi käsitöö

Rongabutiigi kollektsioon kannab seda pärandit edasi tänapäeva esteetilises keeles. Kolju, luu, ronga, hundi sümbol ei ole pelgalt ilus kujundus. Need on sümbolid sajandite tagant, mis kannavad eesti rahvauskude, lääne esoteerika ja inimese maapealse seisundi sügavaid tähendusi. Vaata meie sümboolika rikaste ehete kollektsiooni allpool.

Joonealused viited

¹ “Friedrich Robert Faehlmann”, Eesti Entsüklopeedia; ka kreutzwald.kirmus.ee.

² “Friedrich Robert Faehlmann”, Eesti Entsüklopeedia; Vikipeedia (uuendatud 2025).

³ “Kalevipoeg”, Eesti Entsüklopeedia; ka August Annist, Fr. R. Kreutzwaldi “Kalevipoeg”, 1.-3. köide (Tartu, 1934-1944).

⁴ Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens, III köide.

Allikad

Annist, August. Fr. R. Kreutzwaldi “Kalevipoeg” 1.-3. köide. Tartu, 1934-1944.

Faehlmann, Friedrich Robert. Müüdid (saksakeelsed muistendid 1840-1852, eesti keeles 1866).

Kreutzwald, Friedrich Reinhold. Kalevipoeg. Tartu: Õpetatud Eesti Seltsi toimetised, 1857-1861.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Tartu, 1866.

Loorits, Oskar. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tartu, 1932.

Loorits, Oskar. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I-III. Lund: Carl Bloms, 1949-1957.

Kivirähk, Andrus. Rehepapp ehk November. Tallinn: Varrak, 2000.

Kivirähk, Andrus. Mees, kes teadis ussisõnu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.Veebiallikad: Eesti Entsüklopeedia (entsyklopeedia.ee), Eesti Rahvaluule Arhiiv (folklore.ee), Eesti Rahva Muuseum (erm.ee), Kreutzwaldi sajand (kreutzwald.kirmus.ee).