Eesti targad ja nõiad: kes nad olid päriselt?

Kui ütleme “nõid”, näeme tihti pildi mustas kuueline naist katla ümber, mütsiga, vahel ka kassiga. See on Hollywoodi nõid, mis on jõudnud meie kultuuripilti läbi sajandite kuhjunud Lääne-Euroopa stereotüüpide. Päris eesti tark või nõid 18. ja 19. sajandil oli sageli täiesti teine inimene. Mõnikord vana mees pikkade habemetega, kes elas oma talus külaserval. Mõnikord noor naine, kes oli pärinud anded oma vanaemast. Sageli olid need inimesed kogukonna kõige lugupeetumad liikmed.

Selles postituses tutvume kahe konkreetse 20. sajandi eesti tark-ravijaga, kelle elu on hästi dokumenteeritud ning vaatame, kuidas eesti tarkade traditsioon ei surnud välja koos keskaja lõppemisega, vaid kohanes nõukogude ajaga ja jätkus tänase päevani. See postitus on jätkuks meie eesti rahvapärimuse blogisarjale, kus kirjeldasime laiemalt tarkade ja nõidade rolli eesti kultuuris.

Õhuke piir tarkade ja nõidade vahel

Hermine Jürgens, ehk Äksi nõid

Tema elulugu räägib midagi tähtsat eesti tarkade kohta. Hermine sündis 29. veebruaril 1892. aastal Peterburis, klaverivabrikant Georg Blaubrücki peres. Ta sai Peterburi gümnaasiumis korraliku hariduse, oskas vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt. 18-aastaselt abiellus ta kaugsõidukapten Gustav Jürgensiga, kellega tal sündis kaks poega. Pere Eestisse saabumine 1920ndatel oli tingitud majanduslikest raskustest ning Hermine lahkus mehest ja kolis koos lastega Tartusse. Vabadussõja ajal töötas ta rindeõena.

Kui keegi küsib, kes oli 20. sajandi kuulsaim eesti nõid, siis vastus on tõenäoliselt Hermine Elisabeth Jürgens, keda rahvasuus tuntakse Äksi nõia nime all. Folklorist Mare Kõiva on teda nimetanud “eesti 20. sajandi kõige tuntumaks selgeltnägijaks”.¹

Hermine Jürgens, ehk Äksi nõid viimne kodukoht.

Pärast Teist maailmasõda saavutas Hermine selgeltnägija kuulsuse. Ta elas oma elu viimased 35 aastat Äksi kandis, kus oli kümmekond aastat Äksi kiriku organist ja kohaliku kooli klaveriõpetaja. See on tähelepanuväärne paradoks: kõige kuulsam 20. sajandi eesti nõid oli samal ajal kogudusee organist. Bechsteini tiibklaver, mille ta oli Peterburist isa vabrikust kaasa toonud, oli tema kasutuses elu lõpuni.

Tema töömeetodid olid mitmekülgsed. Diagnoosi pani ta tihti käejoonte ja näpuotste järgi, mis on rahvusvaheliselt levinud diagnoosimeetod ka teiste rahvaarstide juures. Ravimisel kasutas ta ravimtaimi, massaaži ja manuaalteraapia võtteid. Tema lemmiktaimed olid naistepuna, raudrohi ja saialill, mida ta korjas kindlal ajal: raudrohtu teisipäeva pärastlõunal, naistepuna pühapäeva hommikul kell üheksa.² See ranguse rituaal ajaga on klassikaline tarkade pärimus, kus toime ei sõltu lihtsalt taimest, vaid ka korjamise hetkest, ilmast ja kuufaasist.

Selgeltnägijana aitas Äksi nõid leida kadunud inimesi, koduloomi ja esemeid. Miilits konsulteeris teda mitu korda kriminaaljuhtumites, ehkki ametlikult ei olnud see üldiselt aktsepteeritav. Mare Kõiva uurimustes on dokumenteeritud arvukalt juhtumeid, kus Hermine andis konkreetseid suundi, kus inimesi või asju otsida ja mis pärastpoole õigeks osutusid.

Hermine suri 1. juulil 1976. aastal Kastre hooldekodus ning maeti Äksi kalmistule. Tema hauale pandi paekivist tahvel kirjaga “Äksi nõid”, mis järgis tema enda soovi. Ta väärtustas seda nime. Pärast tema surma süüdati tema maja Puhtaleiva külas tsiviilkaitseõppuste käigus 1985. aastal. 1999. aastal avati endise elukoha asemele mälestuskivi, autor on skulptor Ado Koch.

Ehk kõige kuulsam Hermine ennustus oli see, et Eesti saab vabaks varsti pärast Saksamaa taasühinemist, mis on hilisemate sündmuste valguses eriti tähelepanuväärne. Mare Kõiva detailne uurimustöö Hermine elust ja praktikast on avaldatud ajakirjas Mäetagused nr 58 (2014) ning on kättesaadav folklore.ee/tagused lehel.

Kaika Laine, ehk Lõuna-Eesti viimane suur ravija

Eesti viimane massiline rahvaravija oli Laine Roht, kelle rahvasuus tuntud nimi on Kaika Laine või Kaika nõid. Ta sündis 4. mail 1927. aastal Kaika külas Antsla vallas ning suri 21. aprillil 2013. aastal Tartus. Erinevalt Hermine Jürgensist, kes oli intellektuaal ja kogudusee organist, oli Kaika Laine rahvaravija: ta oli üles kasvanud talus, sai kuueaastase põhihariduse, töötas 30 aastat postiljonina, kandes 25-kilost postikotti 25-kilomeetrist ringi.

Tema raamatusse “Kaika Laine inimesed” (2013) hinnangul aitas Laine oma elu jooksul rohkem kui 70 000 inimest. Inimesed sõitsid tema juurde mitte ainult kogu Eestist, vaid ka Lätist, Soomest ja kaugemalt. Filmis “Keskea rõõmud” on kuulus kaader Tallinnast Kaika juurde sõitvast seltskonnast, kes pärale jõudes avastavad sadade autodeni ulatuva järjekorra. See ei olnud filmi liialdus, vaid 1990. aastate lõpu tegelikkus.

Kuidas Laine targaks sai on huvitav lugu. Tema enda jutu järgi nägi tema sündimisel olnud ämmaemand Kadi Aab lapse otsmikul kolm sümbolit: risti, ussi ja karikat. Need olid traditsioonilised märgid sellest, et lapsest saab ravija. Kadi Aab oli ka ise suguvõsa pikaajaline rahvaravija ning ta oli ütelnud, et kes kannab tema risti tema matustel, saab tema järglaseks. Kui Kadi Aab 1953. aastal suri, oli rist Lainel ning sealt edasi hakkasid inimesed Lainet ravijaks otsima.³

Tema töömeetodid olid sügavalt traditsioonilised. Ravimtaimed, sõnamaagia ja palve olid keskmes. Kõiva kirjeldab, et Laine kasutas akupressuuri (mille ta õppis hiljem teistelt ravijatelt), õli ja palsamite hõõrumist ning eriti loitsude lugemist taimeravimite peale. Ta oli sügavalt luterlik usklik inimene ning rõhutas, et ravi tuleb Jumalalt, mitte temalt isiklikult. “Usk peab olema!” oli tema klassikaline ütlus.

Konflikt nõukogude meditsiiniga oli Laine elu pidev teema. 1982. aastal sai ta Brežnevilt isikliku ravimisloa Moskvast ning talle anti valge kittel. See on iseenesest hämmastav ajalooline detail: Nõukogude Liidu peasekretär andis isikliku ravimisõiguse ühele Lõuna-Eesti rahvaravijale. Aga juba 1983. aastal pärast 17 kaebekirja Võru arstidelt võeti tema luba osaliselt tagasi, jäädes kehtima vaid Tartus ja Tallinnas. Pinged ametliku meditsiini ja rahvaravi vahel olid nõukogude perioodi pidev nähtus. Mare Kõiva detailne käsitlus Kaika Laine 1980. aastate ravimistrateegiatest on avaldatud ajakirjas Mäetagused nr 62 (2015), kättesaadav samuti folklore.ee lehel.

Mida targad päriselt tegid

Hermine ja Laine annavad meile kaks näidet, kuid nende töömeetodid kattuvad mitmes punktis sellega, mida targad on Eestis teinud sajandeid. Vaatame mõned konkreetsed praktikad, mis on dokumenteeritud nii folkloristika klassikutes kui kaasaegsetes kirjeldustes.

Diagnoosimismeetodid olid mitmekesised. Käejoonte lugemine ja näpuotste vaatamine olid tavalised, nagu Hermine puhul nähtud. Silmade põhja vaatamine oli teine meetod, kus tark uuris patsiendi silmi, et leida haiguse alust. Kupulaskmine ja aadrilaskmine olid omaette spetsialistid, kes “vabastasid haldja” liigsest verest. Vee peegeldus oli meetod, kuhu tark vaatas, et näha varga nägu või ennustada tulevikku. Uue kuu ajal vaatamine oli tähtis ajastus mitmel diagnoosimisel.

Ravimismeetodid põimisid ravimtaimi, sõnu ja palvet. Taimeteod olid keskmes ning tark teadis, milline taim ravib mida, millal seda korjata, ja kuidas seda valmistada. Laialt levinud olid naistepuna, raudrohi, saialill, kummel, kortsleht, takjas. Iga taimega seotud rituaalid korjamise ajaks olid olulised: pühapäeva hommikul kell üheksa, teisipäeva pärastlõunal, jaaniööl. Sõnad loeti taime või vee peale, andes nendele “väe”. Sageli pidi loitsu lugema üheksa korda, või vähimalt kolm korda, kuna kolm ja üheksa olid maagilised arvud. Käte panek olid samuti olulised: tark pani oma käed haigele kohale, sageli koos sõnadega.

Spetsiifilised toimingud olid eriti omaette pärimus. Lugemiskuld ehk veresõnad peatasid verejooksu. Roosi ravimine ehk roosihaiguse vastu oli spetsialistide eriala. Kaduma jäänud asjade leidmine kasutas vee või viina pinda kui peeglit. Varga avastamine kasutas erinevaid tehnikaid, sealhulgas võtmeproovi (võti pandi raamatu vahele ning tark loendas nimesid, kuni võti liikus). Kaitsetalismanide valmistamine oli omaette töövaldkond. Punased lõngad lapsele kaela. Hõbedased ristid. Kanamuna läve alla. Raudese maja vundamenti. Loomahammas või kondi tükk kotis kandmiseks. Need väikesed esemed olid igapäevane maagiline arsenal, mis kandsid kaitsvat väge. Just sellistest esemetest pärinevad tänapäeva alternatiivkultuuri luude, hammaste ja loomade pärandi sümbolid, mida me näeme kaasaegses ehtekunsis.

Tänapäeva pärand

Pärast Kaika Laine surma 2013. aastal jäi Eestisse arvukalt kaasaegseid loodusravijaid, energiatöötajaid ja selgeltnägijaid, kes vähemal või rohkemal määral seostavad ennast eesti rahvaravimise traditsiooniga. Kaasaegne Eesti loodusravi on aga palju mitmekesisem ja heterogeensem kui klassikalised külatargad. Mõned ravijad keskenduvad taimedele ja toidule, teised käte panekule ja energiatööle, kolmandad selgeltnägemisele ja prognoosimisele.

Tähtis on eristada autentset rahvameditsiini, mis põhineb sajanditepikkusel pärimusel ja sageli sisaldab tegelikult toimivaid ravimtaimi, kaasaegsest ezoteerikast (kristallid, tšakrad, planeedid), mis on suuresti uue ajastu (New Age) lääne import. Eesti tark 19. sajandil ei rääkinud tšakratest. Ta rääkis haldjatest, hingedest ja sõnadest. See ei tähenda, et üks oleks parem ja teine halvem, lihtsalt nad on erinevad traditsioonid, mis tihti tänapäeva loodusravis pinnapealselt kokku põimitakse.

Rongabutiik Eksponeerimispilt UV vaigu luuehted hammastega ehted gooti gabonid — Näide tänapäevastest luuehetest Rongabutiigi kollektsioonist

Eesti rahvapärimus on osa suuremast lääne esoteerika ajaloost, millest oleme põhjalikumalt rääkinud meie sarja esimeses blogipostituses okultismi kohta. Targad ja nõiad ei eksisteeri vaakumis, vaid on osa pikast traditsioonide perekonnast, mis ulatub hellenistlikust hermetismist tänapäevani.

Kokkuvõte

Eesti targad ja nõiad ei olnud Hollywoodi stiilis stereotüübid. Nad olid sageli kogukonna lugupeetud liikmed, kes kombineerisid praktilist ravioskust, taimetundmist, sõnamaagiat ja teadmist. Hermine Jürgens ja Kaika Laine on kaks 20. sajandi näidet sellest, kuidas see traditsioon kohanes moodse maailmaga, jäädes samal ajal põhilisele sügavusele truuks. Üks oli koguduse organist Tartumaal, teine postiljon Võrumaal. Mõlemad ravisid kümneid tuhandeid inimesi.

Järgnevates postitustes vaatame eesti sõnamaagiat ja loitse detailsemalt, eesti pühapaikade konkreetseid lugusid ning eesti tähtpäevi ja nende maagilisi rituaale. Iga teema on omaette uudistamist väärt.

Rongabutiigi kollektsioon kannab seda pärandit edasi. Iga kolju, luu või loomatete sümboolikaga ehe, mida me valmistame, kannab samaaegselt eesti rahvapärimuse ja lääne esoteerika sajanditepikkust traditsiooni. Vaata meie luuesteetikaga ehete kollektsiooni allpool.

Joonealused viited

¹ Kõiva, “Äksi nõid: nõukogude aja selgeltnägija”, Mäetagused nr 58 (2014).

² “Hermine Elisabeth Jürgens”, Vikipeedia (uuendatud jaanuar 2023); ka Geopeitus.ee Hermine Jürgensi sissekanne.

³ Kõiva, “Saatekirjaga rahvaarsti juures: Lõuna-Eesti tuntud rahvaarsti Kaika Laine 1980. aastate ravimistrateegiate näitel”, Mäetagused nr 62 (2015); ka “Laine Roht”, Vikipeedia.

Allikad

Ellermaa, Einar ja Inge Pitsner. Kaika Laine inimesed: naisest, kes suutis lugeda eluraamatuid. Tallinn: Pilgrim, 2013.

Kõiva, Mare. “Äksi nõid: nõukogude aja selgeltnägija”. Mäetagused nr 58 (2014).

Kõiva, Mare. “Saatekirjaga rahvaarsti juures: Lõuna-Eesti tuntud rahvaarsti Kaika Laine 1980. aastate ravimistrateegiate näitel”. Mäetagused nr 62 (2015).

Paju, Aili. Teadjanaine. Tartu, 1994 (uustrükk 2005).

Truus, Kalle. Tundmatu Äksi nõid: elulugu, pärimused, kommentaarid. Tallinn, 1999.

Vahing, Tarmo ja Mare Kõiva (toim.). Rahvaarstid: Rahvameditsiin Eestis 19. sajandi II poolel ja 20. sajandil. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.Veebiallikad: Eesti Rahvaluule Arhiiv (www.folklore.ee), Eesti Kirjandusmuuseum (www.kirmus.ee), Vikipeedia eesti versioon (sissekanded “Hermine Elisabeth Jürgens” ja “Laine Roht”).