Maagia maailma religioonides ja traditsioonides: ülevaade

Maagia ei ole kunagi olnud ühe rahva või ühe usundi pärusmaa. Kui me täna räägime lääne okultismist, hermeetilisest filosoofiast või alkeemiast, siis tegelikult räägime me tuhandeid aastaid kestnud vestlusest kümnete kultuuride ja traditsioonide vahel. Egiptlased rääkisid kreeklastega, kreeklased juutidega, araablased Euroopa keskaja õpetlastega, Renessansi humanistid omakorda kõigiga. Iga koolkond võttis ja andis. Iga sajand kandis edasi midagi, mis oli sündinud kuskil mujal.

Selle pika ringluse tulemusel on lääne esoteerika tegelikult mitmekihiline kompositsioon, kuhu on andnud panuse juudi kabbalistid, araabia alkemistid, kreeka neoplatonistid, hiina taoistlikud mungad, tiibeti tantriinid, gnostilised salakogudused ning paljud teised. Tarot, mida tänapäeval Instagrami nõiad jagavad, on rahvusvaheline süntees Itaaliast Egiptuse müüdi kaudu juudi kabbalani. Astroloogia, mida horoskoobi app pakub, sai oma struktuuri Babüloonias 4000 aastat tagasi. Alkeemia, mille sümboleid kaasaegne gooti esteetika nii armastab, on egiptuse ja araabia maailma kingitus.

Alkeemia märgid, Elupuu, sodiaak. Heikkinen Komonen

Selles postituses vaatame seitset peamist traditsiooni, mis on kujundanud lääne esoteerikat ja okultismi. Igaühele neist on plaanitud eraldi sügavam sukeldumine tulevastes postitustes, kuid siin paneme võrdleva raamistiku, mis aitab mõista, kuidas need traditsioonid omavahel suhestuvad ja millised on nende tähendused tänapäeva esteetika ja vaimsuse jaoks. See postitus on osa pikemast okultismi ja esoteerika sarjast, mille alustasime üldise ülevaatega okultismi kui ajaloolisest ja kultuurilisest nähtusest, ning mille teine peatükk käsitleb eesti rahvapärimust ja kohalikku maagiat.

Kabbala ja juudi müstika

Kabbala on lääne esoteerika kõige olulisem juudi panus. Sõna ise tähendab heebrea keeles “vastuvõtmist”, mis viitab sellele, et tegemist on suust suhu edasi antud traditsiooniga, mida saab vastu võtta vaid valmis olevalt inimeselt. Kabbala on samaaegselt teoloogia, kosmoloogia, müstika ja praktiline süsteem, ning selle mõju lääne esoteerikale on raske ülehinnata.

Juudi müstika juured ulatuvad antiigi aega. Varased vormid hõlmasid Merkavah-müstikat, mis tegeles visioonidega jumaliku trooni-vankrist (mis on kirjeldatud prohveti Hesekieli raamatus), ning Sefer Yetzirah ehk Loomise raamatut (kirjutatud 2.-6. sajandil), mis kirjeldas, kuidas Jumal lõi maailma 22 heebrea tähe ja kümne arvu kombinatsioonide kaudu. Süstemaatiline kabbala aga tekkis alles 12. sajandi teisel poolel Lõuna-Prantsusmaal Provence’is, ning sealt liikus edasi Hispaania juudi kogukondadesse.¹

Kabbala süda on Elupuu ehk Sefirot, kümme jumaliku ilmnemise tasandit. Need on Keter (kroon, kõrgeim tasand), Hokmah (tarkus), Binah (mõistmine), Hesed (armu), Gevurah (jõud), Tiferet (ilu, keskpunkt), Netzah (võit), Hod (auhiilgus), Yesod (vundament) ning Malkhut (kuningriik, materiaalne maailm). Sefirot’id on omavahel ühendatud 22 rajaga, mis vastavad heebrea tähestiku 22 tähele. See struktuur võimaldab kabbalisti mõista jumalikku reaalsust hierarhilise süsteemina, kus iga tasand on sild järgmiste vahel.

Üle Sefirot’ide on Ein Sof, lõpmatu absoluut, kelle kohta ei saa midagi positiivselt öelda. Ein Sof on midagi sügavalt apofatilist, mis pärineb juudi müstikast, kuid mille paralleel on selgelt nähtav neoplatonistliku Ühe-mõistega ja kristliku müstika jumaliku pimedusega. See näitab, et lääne esoteerika erinevad traditsioonid on kõnetanud sama sügavat reaalsust erinevate vormide kaudu.

Kabbala kõige tähtsam tekst on Zohar ehk Hiilguse raamat, mis ilmus Hispaanias 13. sajandi lõpus, ning mida traditsiooniliselt omistatakse 2. sajandi rabi Shimon bar Yochaile. Tänapäeva uurijad, eriti Gershom Scholem, on näidanud, et tegelik autor on Kastiilias elanud Moses de Leon (1240-1305).² Zohar on tohutu, mitut köidet täitev müstiline kommentaar Toora-le, mis on saanud nii juudi mõtte kui ka hilisema kristliku ja okultistliku kabbala põhitekstiks.

16. sajandil arenes kabbala edasi lurianliku kabbala kaudu, mille rajaja oli Isaac Luria (1534-1572) Galilea linnas Safed’is. Luria õpetuse keskmes on kolm mõistet. Tzimtzum tähendab jumaliku tagasi tõmbumist, et anda ruumi loomingule. Shevirat ha-Kelim ehk “anumate purunemine” kirjeldab kosmilist katastroofi, kus jumalik valgus oli liiga tugev anumate jaoks ja need purunesid, jättes “sädemed” materiaalsesse maailma. Tikkun olam ehk “maailma parandamine” on inimese ülesanne koguda need sädemed kokku ja taastada algne harmoonia. See narratiiv on sügavalt mõjutanud mitte ainult juudi mõtet, vaid ka kristlikku ja okultistlikku esoteerikat.

Lääne esoteerika sees sai kabbala uue elu 15. sajandi Renessansis, kui kristlikud humanistid hakkasid seda õppima. Pico della Mirandola (1463-1494) oli esimene kristlane, kes sai süstemaatilise juurdepääsu kabbalale, ning ta ühendas selle hermeetiliste ja platoonliste ideedega. Sealt edasi muutus kristlik kabbala oluliseks haruks lääne okultismis, ning 19. sajandi taassünni ajal sai hermeetiline kabbala Kuldse Koidu õpetussüsteemi alustalaks. Tänapäeva “popkultuuri kabbala” ja traditsiooniline õpe juudi kogukondades on kaks erinevat asja, kuigi nad jagavad sama nime.

Kabbala põhjalikum tutvustus on saadaval autoriteetsetel allikatel nagu Sefaria.org (juudi tekstide digitaalne raamatukogu) ja Chabad.org, mis pakuvad süstemaatilist sissejuhatust kabbala terminoloogiasse ja struktuuri.

Alkeemia, sisemine ja väline

Kui keegi ütleb sõna “alkeemia”, siis on esimene assotsiatsioon tõenäoliselt plii kullaks muutmine. See pilt on populaarkultuuris nii sügavalt juurdunud, et alkeemiat peetakse sageli proto-keemiaks, millega rumalad keskaja õpetlased tegelesid, kuni Lavoisier 18. sajandil teadusliku keemia rajas. Tegelikkus on aga keerukam ja huvitavam. Alkeemia on kahetine traditsioon: ühelt poolt füüsiline praktika ainetega laboris, teiselt poolt vaimne distsipliin, mille eesmärk on sisemise täiuslikkuse saavutamine. Need kaks poolt on alkeemia kogu ajaloo vältel käinud käsikäes.

Alkeemia juured ulatuvad kolmandasse voolu. Esimene oli kreeka-egiptuse alkeemia, mis tekkis hellenistlikus Aleksandrias umbes meie ajaarvamise alguses, ja mille üks varasemaid tuntud tekste on Zosimus Panopolisest (umbes 300 pKr). Teine voolus oli araabia alkeemia, mille keskne figuur oli Jabir ibn Hayyan (umbes 8.-9. sajand), kelle nime alla on kogutud tohutu hulk alkeemia-tekste. Araablased andsid alkeemiale tema põhilise sõnavara, sealhulgas sõna alkeemia ise (araabia al-kimiya), ning töötasid välja laboratoorsed meetodid, mis hilisemas Euroopa keemias edasi elasid. Kolmas voolus oli Euroopa keskaja ja Renessansi alkeemia, mis sai alguse 12. sajandil, kui araabia tekstid hakkasid ladina keelde tõlgituna, ning saavutas oma haripunkti 16.-17. sajandi vahel.³

Alkeemia keskmes on Magnum opus ehk Suur Töö. See on protsess, mille kaudu mateeriat (ja samaaegselt töötaja enda hinge) muudetakse järjest puhtamaks. Magnum opus jaguneb klassikaliselt kolme faasi. Nigredo ehk mustamine on esimene faas, kus algmaterjal lagundatakse, lahustatakse, mädaneb, muutub mustaks. See on surma ja kaose faas, kus vana vorm hävineb, et uus saaks tekkida. Albedo ehk valgendamine on teine faas, kus puhastatud aine omandab valguse ja selguse. See on puhastuse ja taastsünni faas. Rubedo ehk punastamine on viimane faas, kus aine saavutab oma kõrgeima vormi ja on muutunud filosoofi kiviks, mis võib teisi metalle kullaks muuta või anda kandjale tervist ja pikka iga.

Alkeemia põhilause on solve et coagula ehk “lahusta ja taasühenda”. Selle põhimõtte järgi peab alkeemik kõigepealt lagundama kõik selle, mis on, et sealt uut tervikut üles ehitada. See on füüsilises mõttes laboratoorse töö struktuur, kuid sümboolses mõttes ka inimese vaimne areng. Sa pead lammutama oma vanad eeldused, vanad emotsionaalsed mustrid, vanad ego-struktuurid, et sünnitada uus ja terviklikum mina. Sama loogika on selgelt nähtav lääne esoteerika hilisemas ajaloos, näiteks Renessansi maagia praktikates ja 19. sajandi Kuldse Koidu initsiatsioonis, millest oleme kirjutanud sarja esimeses postituses okultismi kui ajaloolise ja kultuurilise nähtuse kohta.

20. sajandil tõi alkeemia juurde uue tähenduse Carl Gustav Jung. Tema teosed Psychology and Alchemy (1944) ja Mysterium Coniunctionis (1955-1956) väitsid, et alkeemia ei olnud teadusliku keemia eksitus, vaid sümnoolne keel, milles keskaja ja Renessansi alkemistid olid alateadlikult läbi töötanud psüühilise arengu protsessi. Magnum opus oli Jungi tõlgenduses peegeldus sellest, mida ta nimetas individuatsiooniks, ehk inimese teekonnast tervikliku ja iseenese sees integreeritud isiksuse poole. Jungi mõju on tähelepanuväärne, sest pärast teda ei saa enam alkeemiat lugeda pelgalt kui kummalist eksperimenteerimist, vaid ka kui sügavat psühholoogilist sümbolisüsteemi.

Alkeemia visuaalsete sümbolite hulgas on mitmeid, mis tänase päevani lääne esoteerika ja alternatiivkultuuri esteetikat kannavad. Ouroboros ehk madu, kes sööb oma saba, on klassikaline alkeemia sümbol, mis kujutab igavest tsüklilisust ja vastandite ühtsust. See sümbol pärineb Vana-Egiptusest, läbis hellenistliku Aleksandria, ning sai alkeemia kõige tuntumaks ikonograafiliseks elemendiks. Sol ja Luna kujutavad alkeemias mees- ja naise põhimõtte ühendamist, mis on Magnum opus’e tipphetk, chymical wedding ehk alkemistlik pulm. Roosaline rist ühendas alkeemia kristliku müstikaga ning sai 17. sajandil roosiristlaste (rosicrucians) liikumise sümboliks. Filosoofi kivi on tihti kujutatud kui punane kivi või punane vedelik, mis on alkemistliku töö lõpp-produkt.

Alkeemia jälg moodsa kultuuri esteetikas on sügav. Sir Isaac Newton kirjutas alkeemiast rohkem kui füüsikast ja matemaatikast kokku, ning tema alkeemia-käsikirjad ulatuvad tuhandetesse lehekülgedesse. J.K. Rowlingu Harry Potteri raamatud algavad filosoofi kiviga (esimese raamatu pealkiri Inglismaal oli Harry Potter and the Philosopher’s Stone). Salvador Dalí kasutas alkeemilisi sümboleid oma maalides. Tänapäeva gooti ja alternatiivkultuuri esteetikas on Ouroboros, alkeemilised sümbolid ja vana laboratooriumide hõng kindlalt kohal. See näitab, et alkeemia ei ole surnud kultuurinähtus, vaid elav sümbolikeel, mis kõnetab inimesi tänase päevani.

Astroloogia ajalugu ja struktuur

Astroloogia on tõenäoliselt lääne esoteerika kõige laiemalt levinud praktika tänapäeval. Iga päev loevad miljonid inimesed üle maailma oma horoskoope, paljud jälgivad oma sünnikaartide planeetide asendeid, ning sotsiaalmeedia on täis astroloogia-meeme retrograadse Merkuuri kohta. See on tähelepanuväärne, sest astroloogia on samaaegselt maailma vanim säilinud ennustussüsteem ja moodsa popkultuuri osa. Tema teekond Babüloonia tähetargadest TikTok’i memmedeni hõlmab 4000 aastat.

Astroloogia sünnipaik on Babüloonia, kus tähetargad alustasid süstemaatilist taeva vaatlust juba 2. aastatuhandel enne meie ajaarvamist. Esimene säilinud astroloogiline tekst, Enuma Anu Enlil, on ennete kogu, mis sisaldab tuhandeid taeva-vaatlusi ja nende tõlgendusi. Babüloonia astroloogia oli aga rahvuslik, mitte personaalne. Tähetargad ennustasid kuninga ja riigi saatust, mitte üksiku inimese elukäiku. Personaalne sünnikaardi astroloogia tekkis hiljem, hellenistlikus Egiptuses umbes 2.-1. sajandil enne meie ajaarvamist, kui Aleksandria intellektuaalses kosmopoliitsuses kohtusid babüloonia astronoomia, kreeka filosoofia ja egiptuse müstika.⁴

Astroloogia klassikaline süstemaatiline sõnastus saavutati Klaudios Ptolemaiose töödes, eriti tema Tetrabiblos-es (2. sajand). See neljaköiteline teos andis astroloogiale teoreetilise raamistiku, mis kehtis kuni 17. sajandini, ning mille mõjud kestavad tänase päevani. Ptolemaios oli ka klassikalise geotsentrilise kosmoloogia rajaja, ning tema astroloogia oli filosoofiliselt põhjendatud süsteem, mis seostas planeetide liikumise inimsaatusega elementide ja kvaliteetide teooria kaudu.

Pärast Rooma keisririigi langust sai araabia maailm astroloogia hoidjaks ja edasi arendajaks. Abu Mashar al-Balkhi (787-886), keda Euroopas tunti nime all Albumasar, oli üks tähtsamaid astrolooge ajaloos, kelle teosed Suur sissejuhatus ja Aastate raamat olid tähtsad nii araabia maailmas kui hilisemas keskaja Euroopas. Paljud astroloogia tehnilised mõisted on tegelikult araabia päritolu, sealhulgas almuten (planeet, kellel on kõige tugevam mõju), nadir (vastas-punkt taevas), azimut (taevasuund) ja teised.

Keskaja ja Renessansi Euroopas oli astroloogia akadeemiline distsipliin, mida õpetati ülikoolides kvadriiviumi osana koos aritmeetika, geomeetria ja muusikaga. Renessansi astroloogia sai uue hoo Marsilio Ficino (1433-1499) ja teiste humanistide kaudu, kes ühendasid astroloogia hermeetilise filosoofia ja loodusmaagiaga. Ficino oma teoses De vita coelitus comparanda (“Kuidas elu taevast vastu võtta”) kirjeldas, kuidas inimene saab oma keha ja vaimu seada vastuvõtuks taevaste mõjudele. Meditsiiniline astroloogia oli klassikaline rakendus, kus arst pidi enne ravi tegemist konsulteerima patsiendi sünnikaardi ja praeguste planeetide asendiga.

"Pierre gravée, de l'époque romaine, portant les planètes et les signes du zodiaque." The New York Public Library Digital Collections. 1884. — “Pierre gravée, de l’époque romaine, portant les planètes et les signes du zodiaque.” :New Yorki avalik raamatukogu. 1884.

Sodiaak on astroloogia kõige tuntum element. See koosneb 12 märgist, mis vastavad ekliptika 30-kraadistele lõikudele: Jäär, Sõnn, Kaksikud, Vähk, Lõvi, Neitsi, Kaalud, Skorpion, Ambur, Kaljukits, Veevalaja, Kalad. Iga märk on omistatud konkreetsele elemendile (tuli, maa, õhk, vesi) ja kvaliteedile (kardinaalne, fikseeritud, muutuv). Need klassifikatsioonid pärinevad hellenistlikust traditsioonist ning annavad sodiaakmärkidele nende psühholoogilised omadused.

Planeedid on astroloogia teine põhielement. Klassikalise astroloogia seitse planeeti on päike, kuu, Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn. Need on tähtkujustatud taevakehade nimekiri, mis on nähtav palja silmaga, ning seetõttu astroloogia ürgsesse arsenali kuulunud aastatuhandeid. Kaasajal on lisandunud Uraan (avastatud 1781), Neptuun (1846) ja Pluuto (1930), kuigi traditsiooniline astroloogia neid endiselt sageli ei kasuta. Iga planeet kannab oma sümboolikat: Saturn on piirangu ja distsipliini planeet, Veenus armastuse ja ilu, Marss energia ja agressiooni, Jupiter laienemise ja õnne.

Tänapäeva astroloogia jaguneb mitmesse koolkonda. Psühholoogiline astroloogia on Liz Greene’i (sünd. 1946) eestvedamisel arendatud lähenemine, mis kasutab astroloogiat isiksuse mõistmise tööriistana, sageli Jungi psühholoogilise raamistiku kaudu. Traditsiooniline astroloogia taastab keskaja ja Renessansi tehnikaid (Ptolemaios, William Lilly), keskendudes konkreetsete sündmuste ennustamisele. Evolutsiooniline astroloogia (Steven Forrest, Jeffrey Wolf Green) seob astroloogia reinkarnatsiooni mõistega, vaadates sünnikaarti kui hingede karmaatilise teekonna kaardistust. Veedalik astroloogia ehk jyotish on india paralleelne süsteem, mis kasutab teistsugust sodiaaki ja meetodeid.

Astroloogia akadeemiline staatus on olnud vaieldav alates 17. sajandist, kui teaduslik revolutsioon astroloogia ametliku teadusringist eemaldas. Tänapäeva uurijad nagu Nicholas Campion Walesi Trinity Saint David Ülikoolis on aga astroloogia ajalugu süstemaatiliselt uurinud, ning Sophia Centre for the Study of Cosmology in Culture pakub kraadiõpet astroloogia ajaloos. Astroloogia kui müts on lääne kultuuris vältimatu, sõltumata sellest, mida konkreetne inimene tema “tegelikust toimimisest” arvab. Astroloogiline sümboolika on sügavalt põimitud lääne keelekasutusse (näiteks “saturniline”, “veenuslik”, “merkuriaalne”), kunsti, kirjandusse ning tänapäeva alternatiivkultuuri esteetikasse.

Tarot ja ennustamise traditsioon

Kui keegi täna otsib lääne esoteerikast kõige populaarsemat sisenemispunkti, siis on see tõenäoliselt tarot. Instagram’is, TikTok’is ja YouTube’is on miljoneid tarot lugejaid, tarot pakke müüakse rohkem kui kunagi varem ning kaasaegne kunstigraafika on muutnud uute pakkide loomise omaette väikseks tööstuseks. See on tähelepanuväärne, sest tarot ei ole iidne ennustamise süsteem, vaid suhteliselt hiline lääne esoteerika osa, mille tegelik ajalugu erineb oluliselt sellest, mida populaarkultuur räägib.

Tarot ei ole pärit iidsest Egiptusest, kuigi see müüt on visa kaduma. Tarot’i tegelik päritolu on 15. sajandi Põhja-Itaalia, kus seda kasutati mängukaartidena. Vanimad säilinud tarot pakid on Visconti-Sforza pakid, mis valmistati Milano hertsogkonna jaoks 1440-1450. aastatel, ning need olid käsitsi maalitud kuldse ja värvilise lehestikuga, suure kalliduse ja luksusega.⁵ Kaarte kasutati mängu nimega tarocchi, mis on selle perekonna kaardimängude itaaliakeelne nimi. Kogu järgmise kolme sajandi vältel oli tarot lihtsalt aristokraatlik mäng, mitte ennustamise tööriist.

Üleminek mängust okultismi tööriistaks juhtus 18. sajandi lõpus Prantsusmaal. Antoine Court de Gébelin (1719-1784), prantsuse pastor ja vabamüürlane, avaldas 1781. aastal oma ulatusliku teose Le Monde primitif ühe köite osana essee, kus ta väitis, et tarot on tegelikult iidne Egiptuse tarkuse jäänuk. Tema arvates olid 22 Suure Arkana kaarti egiptuse preestrite kodeeritud õpetus, mida nad olid suutnud läbi sajandite kandnud kaardimängu kujul, et nad ei satuks kristliku kiriku tagakiusu alla. See teooria ei pea paika, sest tarot ei tunne iidse Egiptuse ikonograafiat ega kasuta selle sümboolikat. Aga Court de Gébelini essee oli äärmiselt mõjukas ning käivitas terve tarot kui okultse süsteemi traditsiooni.⁶

19. sajandi keskel viis Eliphas Lévi (1810-1875) tarot’i järgmise tasandile. Lévi sidus oma kahe köitelises teoses Dogme et Rituel de la Haute Magie (1854-1856) 22 Suur Arkana kaarti 22 heebrea tähega ning seeläbi kabbala Elupuu 22 rajaga. See süntees oli geniaalne. Tarot sai nüüd süstemaatilise teoreetilise raamistiku, mis ühendas seda juudi müstika rikka sümboolikaga. Selle ühenduse kaudu sai tarot lääne esoteerika kõige integreeritumaks süsteemiks, mis kannab endas elemente kabbalast, hermetismist, alkeemiast, astroloogiast ja kristlikust müstikast ühes vormis. See sünteesi-impulss on osa laiemast 19. sajandi okultismi taassünnist, millest oleme kirjutanud sarja esimeses postituses.

20. sajandi alguses tehti kõige mõjukam tarot-pakk ajaloos. Arthur Edward Waite (1857-1942), kes oli Kuldse Koidu liige ja viljakas okultismi uurija, kavandas koos kunstniku Pamela Colman Smith’iga (1878-1951) uue tarot paki, mis ilmus 1909. aastal. Seda tuntakse täna Rider-Waite-Smith pakina (Rider oli kirjastus, kes esimese trüki avaldas). Pakk oli revolutsiooniline kahel viisil. Esiteks, Smith joonistas iga Väikese Arkana kaardi (56 kaardi hulka) narratiivse stseeniga, mitte ainult sümbolitega, mis tegi paki palju kergemini loetavaks algajatele. Teiseks, paki ikonograafia oli rikastatud kabbalistliku ja okultistliku sümbolikaga, mille Lévi traditsiooni edasi viis. Praktiliselt iga tänapäeva tarot pakk on kas Rider-Waite-Smith stiili variant või sellele teadlik vastandus.

Tarot paki struktuur on kahekihiline. Suur Arkana ehk suuremad saladused koosneb 22 kaardist, mis kannavad sümboolseid pealkirju: Loll (0), Maag (I), Ülempreestrinna (II), Keisrinna (III), Keiser (IV), Paavst (V), Armastajad (VI), Sõjavanker (VII), Õiglus (VIII), Erak (IX), Saatuseratas (X), Jõud (XI), Põetud Mees (XII), Surm (XIII), Mõõdukus (XIV), Kurat (XV), Torn (XVI), Täht (XVII), Kuu (XVIII), Päike (XIX), Kohtumõistmine (XX), ja Maailm (XXI). Need 22 kaarti kujutavad arhetüüpseid teemasid, mis on Joseph Campbelli kangelase teekonna otsesed paralleelid, ning psühholoogilises tõlgenduses Jungi mõistes.

Väike Arkana ehk väiksemad saladused koosneb 56 kaardist, mis on jaotatud nelja mastiks: Pulgad/Mõõgad/Karikad/Pentaaklid (Wands/Swords/Cups/Pentacles). Iga mast vastab ühele neljast klassikalisest elemendist (tuli, õhk, vesi, maa) ning kannab ühte elualade kategooriat (loovus, mõte, emotsioon, materiaalne). Igas mastis on 10 numbrikaarti (1-10) ja 4 õukonnakaarti (Sulane, Rüütel, Kuninganna, Kuningas).

Tänapäeva tarot on mitmevärviline maailm. Mõned kasutavad seda ennustamiseks klassikalises mõttes, küsides konkreetseid küsimusi tuleviku kohta. Teised, kasutades psühholoogilist lähenemist, näevad tarot’i kui intuitsiooni arendamise ja iseenese mõistmise tööriista. Kolmandad lähenevad tarot’ile kui meditatsiooni ja kunsti vormile, kasutades kaarte sümbolilise mõtisklemise alustes. Igaüks neist lähenemistest on legitiimne, ning iga tarot lugeja leiab oma viisi.

Teised ennustusvormid kõrvuti tarot’iga on samuti rikas valdkond. I Ching ehk Muutuste raamat on Hiina iidne ennustussüsteem, mis põhineb 64 heksagrammil ja millel on 3000-aastane ajalugu. See on samaaegselt filosoofiline tekst, mida on tsiteerinud Konfutsius ja taoistlikud mungad. Ruunid on skandinaavia ennustussüsteem, mis kasutab vanematest või noorematest Futhark ruunidest tehtud kividest tehtud loosi. Kohvipaks ja teelehtede lugemine on rahvalikud meetodid, mis on levinud paljudes kultuurides. Kristallikuul on tuntud kaasaegne troop, mille tegelik ajalugu ulatub keskaja Šotimaale.

Gnostitsism ja varakristlikud salaõpetused

Kui me räägime kristluse algusest, mõtleme tavaliselt neljast evangeeliumist (Matteus, Markus, Luukas, Johannes) ja apostlite kirjadest, mis moodustavad Uue Testamendi. See on ametlik kristlus, mida 4. sajandi kirikujuhid Niceasõbra kogudusel (325) ja hilisematel kogudustel kanooniks tunnustasid. Aga kristluse esimene kolm sajandit olid tegelikult palju mitmekesisemad. Tekkis kümneid voolusi, koolkondi ja õpetusi, mis kõik nimetasid end kristluseks, kuid mille teoloogia oli sügavalt erinev sellest, mis lõpuks ametlikuks sai. Üks suurimaid neist voolusest oli gnostitsism.

Sõna gnosis tähendab kreeka keeles teadmist, kuid mitte tavalist teadmist. Gnosis on päästev vaimne tunnetus, otsene jumaliku reaalsuse kogemine, mis ei tule õpetusest või uskumisest, vaid sügavast sisemisest avaldumisest. Gnostikud uskusid, et pääste tuleb teadmise, mitte usu kaudu. See on kristluse mõistes radikaalne lähenemine, sest klassikaline kristlik teoloogia rõhutab usku ja armu, mitte intellektuaalset tunnetust.

Gnostiline maailmavaade oli sügavalt dualistlik. Üks pool oli tõeline jumal, kauge ja täiesti hea, kelle olemus oli puhas valgus ja täiusus. See jumal eksisteerib Pleromas ehk täiuses, mis on lõpmatu jumaliku reaalsuse maailm. Teine pool oli materiaalne maailm, mille gnostikud pidasid ekslikuks või isegi kurjaks. See maailm ei olnud tõelise jumala looming, vaid Demiurgi ehk madalama loojajumala teos. Demiurg oli sageli identifitseeritud Vana Testamendi jumala Jahvega, mis tegi gnostitsismi ametliku kristluse silmis äärmiselt ketserlikuks. Demiurg oli arrogantne, piiratud ja mitte teadlik kõrgemast jumalast üldse.

Vahepeal eksisteeris Sophia ehk jumalik tarkus. Sophia on naissoost figuur, kes mängib gnostilises mütoloogias keskset rolli. Erinevates gnostilistes süsteemides on tema lugu pisut erinev, kuid üldine narratiiv on järgmine: Sophia, üks Pleroma’st emaneerunud olenditest, langes oma uudishimu või ülbuse tõttu Pleromast välja, ning selle langemise tulemusena tekkis materiaalne maailm ja Demiurg. Inimkonna ülesanne on Sophia kogemustest õppida ja vabaneda materiaalsest vangistusest, et naasta Pleroma juurde.

Inimene ise on gnostilises maailmavaates kolmekihiline. Tal on keha (materiaalne, kuulub Demiurgile), hing (psühholoogiline, eluline jõud) ning vaim ehk pneuma (jumalik säde, mis pärineb Pleromast). Enamus inimesi ei tea oma pneuma olemasolust, ning elavad nii nagu nad oleksid pelgalt kehad ja hinged, vangistatud Demiurgi maailmas. Gnosis on pneuma äratamine ja teadlikkus oma tegelikust päritolust, mis on pääste eelduseks.

Pikka aega oli meie teadmine gnostitsismist piiratud, sest enamus gnostilisi tekste oli hävitatud ametlike kristlike kirikujuhtide poolt 4.-5. sajandil. Me teadsime gnostitsismist peamiselt kirikuvanemate kriitiliste kirjutuste kaudu, eriti Irenaeus Lyonist (2. sajand) ja Hippolytus Roomast (3. sajand), kes mõlemad kirjutasid pikki teoseid gnostitsismi vastu. See oli aga kallutatud allikas, ning gnostitsismi tegelikud nüansid jäid varjatuks.

Olukord muutus dramaatiliselt 1945. aastal, kui Egiptuses Nag Hammadi linna lähedalt avastasid kohalikud talupojad maast savikannu, mis sisaldas 13 papüürusest tehtud koodeksit, kokku 52 erinevat teksti. See oli arheoloogiline plahvatus, mis täielikult muutis meie arusaamist varakristlusest. Nag Hammadi tekstid on gnostilised, ning need kuulusid arvatavasti 4. sajandi munkadele, kes peitsid need maha, kui ametlik kirik hakkas hereetiliste tekstide hävitamist nõudma.⁷

Nag Hammadi tekstid sisaldavad mitmeid äärmiselt huvitavaid teoseid. Toomase evangeelium koosneb 114 ütlemisest, mida omistatakse Jeesusele. Erinevalt nelja kanoonilise evangeeliumi narratiivsest stiilist on see puhas logia-tekst ehk “ütluste evangeelium”. Mõned ütlused on tuttavad sünoptilistest evangeeliumitest, teised on radikaalselt erinevad ja rõhutavad sisemist teadmist. Klassikaline ütlus 70: “Kui te toote esile selle, mis on teie sees, päästab see, mis teil on, teid. Kui te ei too esile seda, mis on teie sees, hävitab see, mida teil ei ole, teid.”⁸ Filippuse evangeelium on müstilisem tekst, mis räägib kammerist (sümboliline mõiste, mis võib viidata sakramentidele või müstilisele ühendusele jumalaga). Maria evangeelium annab erilist staatust Maarja Magdaleenale, kes seal esitletakse kui Jeesuse lemmik-jünger, kellele ta andis õpetusi, mida teised apostlid ei saanud. See tekst on andnud aluse paljudele kaasaegsetele feministlikele kristluse-tõlgendustele.

Gnostitsismi mõju hilisemale lääne esoteerikale on olnud sügav. Keskaja kataarid Lõuna-Prantsusmaal (12.-13. sajand) kandsid gnostilist dualismi edasi, ning nende hävitamine kataarisõdade ja inkvisitsiooni poolt oli üks Euroopa ajaloo julmemaid sündmusi. Renessansis taasavastati osa gnostilisest mõttest hermeetiliste tekstide kaudu, kuid süstemaatiline gnostitsismi uurimine algas alles 19. sajandil ja eriti pärast Nag Hammadi leidu 20. sajandil.

Tänapäeval on gnostitsism saanud uue elu. Carl Jung oli sügavalt gnostitsismist mõjutatud, ning tema Septem Sermones ad Mortuos (1916) on otseselt gnostilises stiilis kirjutatud. Sci-fi kirjanik Philip K. Dick koges 1974. aastal mitmeid müstilisi visioone, mille tõlgendamiseks ta kasutas gnostilist raamistikku, ning tema viimased romaanid (eriti VALIS, 1981) on gnostiline manifest. The Matrix (1999) on puhas gnostiline allegooria: tõeline maailm on illusioon (Demiurgi looming), peategelane äratub teadmise (gnosis) kaudu, et taasalustada vabastamise teekonda. New Age liikumine on samuti võtnud gnostitsismist mitmeid elemente, kuigi sageli pinnapealsel kujul.

Akadeemiline gnostitsismi uurimine on tänase päevani aktiivne. Elaine Pagels Princetoni ülikoolist on tõenäoliselt kõige tuntum kaasaegne gnostitsismi-uurija, kelle raamat The Gnostic Gospels (1979) tõi gnostilised tekstid laiema publikuni. Nag Hammadi tekstid on saadaval täismahus veebis kvaliteetsetes tõlgetes, sealhulgas portaalis Gnostic Society Library, mis on tasuta ja autoriteetne ressurss.

Ida traditsioonid: tantra, taoism, jooga

Lääne esoteerika ja ida traditsioonide kohtumine on suhteliselt hiline nähtus. Pikka aega arenesid kreeka-egiptuse hermetism, juudi kabbala, alkeemia ja muud lääne esoteerika harud eraldi sellistest ida traditsioonidest nagu hinduism, budism ja taoism, vaatamata sellele, et kaubanduslikud ja kultuurilised kontaktid olid olemas juba antiigi ajal. Süstemaatiline lääne avastamine idast algas alles 19. sajandil, seoses kolonialismi, idamaade akadeemilise uurimise ning teosoofiliste liikumiste tekkega. Pärast seda on lääne ja ida esoteerika nii sügavalt põimunud, et neid on tihti raske eraldada.

Tantra on ehk kõige rohkem valesti mõistetud ida esoteerika osa lääne kontekstis. Populaarkultuuris seostub tantra peaaegu eranditult seksuaalsete praktikatega, eriti Sting’i kuulsa “tantra-seksi” pärast 1990. aastatel. Tegelikkuses on tantra palju laiem traditsioon, mis hõlmab kümneid praktikaid, sealhulgas mantraid, mandalaid, mudraid (kätehoiakuid), jumalate kummardamist, sisemist alkeemiat ja küll ka teatud seksuaalseid rituaale, kuid need on vaid väike osa kogu süsteemist.⁹

Tantra tekkis India keskaja perioodil, umbes 5.-9. sajandil, ning eksisteerib hinduistlikus, budistlikus ja jainistlikus vormis. See vastandub klassikalisele hinduismile mitmes punktis. Klassikaline hinduism rõhutab askeesi, rituaalset puhtust ja kastide süsteemi. Tantra seevastu rõhutab kogemust, rituaalset ületamist ja kõikide võrdsust vaimse arengu suhtes. Tantra põhimõte on, et kõik on jumalik, sealhulgas asjad, mida klassikaline hinduism peab ebapuhtaks (keha, seks, surm, joobnud olek). See tähendab, et tantra praktiseerija saab nende asjade kaudu vaimset arengut, mitte neid vältides.

Vajrayana budism on tantra budistlik vorm, mis õitseb eriti Tiibetis. Vajrayana põhilõim on kiire valgustumise tee, mis lubab praktiseerijal saavutada ühe eluaja jooksul see, milleks teised budistlikud koolkonnad nõuavad palju eluaegu. Selleks kasutatakse mantraid (püha helid), mandalaid (geomeetrilised pildid, mis on jumaliku reaalsuse kaardid), mudraid (kätehoiakuid), visualiseerimist ja meeleharjutusi. Dalai Laama, tiibeti budistide vaimne liider, on Vajrayana traditsiooni avalik kuju maailmas.

Kundalini on tantraline mõiste, mis kirjeldab mao kujul energiat, mis lebab inimese keha põhjas (selgrootipu juures), magab keerdunud kolm ja pool korda ümber selgrootipu. Spirituaalse praktika eesmärk on kundalini äratamine, mis tõuseb läbi selgroo seitset tšakrat (energiakeskust), kuni jõuab kroonitšakra’sse pea peal, kus toimub valgustumine. Tšakrate süsteem on samuti lääne populaarkultuuris äärmiselt levinud, kuigi sageli pinnapealsel kujul ning paljud kaasaegsed New Age tervendamissüsteemid kasutavad tšakra keelekasutust ilma sügavama tantraliku raamistikuta.

Taoism on Hiina filosoofiline-religioosne süsteem, mille rajaks peetakse legendaarset Laozi’d (umbes 6. sajand eKr), kelle teos Tao Te Ching (“Tee ja vooruse raamat”) on lääne filosoofias üks loetumaid Idamaade raamatuid. Taoism keskendub Tao’le ehk Teele, mis on universumi põhimõte, korraga loomulik tee ja kõikide asjade allikas. Tao on mõistmatu sõnaliselt: nagu Tao Te Ching avalause ütleb, “Tao, mida saab kirjeldada, ei ole tõeline Tao.”

Yin ja Yang on taoismi kõige tuntum sümbol. Need on kaks vastastikku põimuvat printsiipi: yin on tume, kuu, naine, passiivne, vesi, talv; yang on hele, päike, mees, aktiivne, tuli, suvi. Klassikaline sümbol näitab neid kahte poolt omavahel põimitud, kus iga pool sisaldab seemet teisest poolest. See illustreerib dünaamilist polaarsust, kus vastandid ei ole staatilises konfliktis, vaid pidevas voolus üksteisesse.

Sisemine alkeemia ehk neidan on taoistlik vaimne praktika, mis on hämmastavalt sarnane lääne alkeemiale. Neidan kasutab alkeemia keelt (kullatud tilk, surematu embrüo, kolm aaret), kuid kõik need on sisemised mõisted, mis viitavad keha energiate transformatsioonile. Neidan’i eesmärk on surematu keha loomine, mis ei ole füüsiline keha, vaid vaimne keha, mille praktiseerija arendab läbi pikaajalise meditatsiooni, hingamise ja energia liikumise. Lääne ja ida alkeemia paralleelsus on akadeemiliselt äärmiselt huvitav teema, ning näitab, et inimkond on iseseisvalt jõudnud sarnastele intuitsioonidele vaimse transformatsiooni kohta.

Wu wei on taoismi keskne mõiste, mida sageli tõlgitakse “mitte-tegevus” või “tegevus tegevuseta“. Wu wei ei tähenda passiivsust, vaid loomulikku tegevust, mis on kooskõlas Tao’ga. See on tegevus, mis ei sunni, ei pinguta, ei lähe vastu voolule. Klassikaline näide on vesi, mis “ei tee midagi”, kuid voolab ümber takistustest ja lõpuks lahustab isegi kõige kõvemat kivi.

Jooga on India vaimne distsipliin, mille tekkimine ulatub 3000 aasta tagusesse aega. Sõna jooga tähendab “ühendamist”, viidates inimese isikliku teadvuse ühendamisele kõrgema kosmilise teadvusega. Jooga klassikaline süstematiseerimine toimus Patanjali Joogasutras (umbes 2. sajand eKr – 4. sajand pKr), kus on kirjeldatud kaheksaastmeline tee ehk astanga jooga: eetilised reeglid, isiklikud praktikad, kehaasendid, hingamine, meelte tagasitõmbumine, kontsentratsioon, meditatsioon ning samadhi (ühinemine).

Kaasaegne lääne joogastuudio on tegelikult ainult väike osa klassikalisest joogast: peamiselt asanad (kehaasendid), mis Patanjali süsteemis on kolmas aste kaheksast. Klassikaline jooga on palju laiem vaimne süsteem, mis hõlmab eetikat, meditatsiooni, energia juhtimist ja müstilist tunnetust. Selliste autorite nagu Mircea Eliade Yoga: Immortality and Freedom (1958) on klassikalised akadeemilised lähenemised, mis avavad jooga sügavama dimensiooni.

Mida lääs on idast võtnud? Vastus on väga palju, sageli pinnapealselt. 19. sajandi teosoofia oli esimene massiline lääne liikumine, mis võttis ida traditsioonid tõsiselt, ning sealtkaudu jõudsid lääne kultuuri karma, reinkarnatsioon, chakra, kundalini, mantra ja paljud teised mõisted. Beat-põlvkond 1950. aastatel (Allen Ginsberg, Jack Kerouac, Gary Snyder) tõi idamaade vaimsust kunsti ja kirjandusse. 1960-70. aastate vastukultuur muutis jooga, meditatsiooni ja idamaade mõtte massiliseks. New Age 1980-90. aastatel kaubastus suure osa sellest, mis varem oli sügav vaimne traditsioon, kuid samaaegselt avas need praktikad miljonitele inimestele kogu maailmas. Sellest 19. sajandi alguse idamaade avastamisest on kirjutatud detailsemalt sarja esimeses postituses okultismi ajaloost, kus käsitlesime Madame Blavatsky ja teosoofilise seltsi rolli.

Surma sümboolika erinevates traditsioonides

Surm on inimkogemuse kõige universaalsem fakt. Iga kultuur, iga religioon, iga vaimne traditsioon on pidanud sellega tegelema. Tähelepanuväärne on, kui sügavalt erinevad lähenemised surma sümboolikale on jõudnud sarnastele lahendustele ning kui tihedalt on surma sümboolika lääne esoteerikas põimitud kõigi teiste teemadega, mida selles postituses oleme käsitlenud. Alkemistlik nigredo, gnostiline materiaalsest maailmast vabanemine, tantraline charnel ground meditatsioon, taoistlik surematu keha, kõik need on erinevad keeled sama põhilise tõe ümber.

Memento mori on ladina väljend, mis tähendab “pea meeles, et sa sured“. See ei ole pelgalt morbiidne ütlus, vaid vaimne praktika, mille juured ulatuvad stoilise filosoofia sügavustesse. Marcus Aurelius, Rooma keiser ja stoilik filosoof, kirjutas oma Mõtisklustes (kirjutatud umbes 161-180 pKr): “Sa võid lahkuda sellest elust igal hetkel. Las see määrata, mida sa teed, ütled ja mõtled.”¹⁰ Stoilik mõtleja kasutas surma teadvustamist mitte hirmutamise vahendina, vaid selguse ja prioriteetide tööriistana. Kui sa pead meeles, et iga päev võib olla viimane, lakkad sa muretsemast pisikeste asjade pärast ja keskendud sellele, mis tegelikult tähtis on.

Memento mori traditsioon võeti kristluse poolt omaks ja teisendati. Keskaegsed mungad, eriti trappisti ja kartuusi ordude liikmed, kasutasid memento mori kui keskset meditatsiooni vormi. Trappisti traditsioonis on tervitus “Memento mori, frater” (“Pea meeles, et sa sured, vend”) olnud levinud sajandeid. Mungad pidasid sageli oma kongides koljut, et iga päev neid surma tegelikkust meenutaks. Hieronymos, varakristlik kirikuvanem, oli kuulus selle poolest, et tema kong sisaldas alati koljut, mille üle ta töötas oma piiblitõlke ja teoloogiliste teoste kallal. Renessansi maalidel kujutati Hieronymost peaaegu eranditult koljuga, mis sai tema ikonograafiliseks atribuudiks.

17. sajandil õitses Hollandis vanitas-kunst, mis on tõenäoliselt memento mori traditsiooni rikkaim visuaalne väljendus. Sõna vanitas tuleb Vana Testamendi raamatust Koguja, mille avalause on “Vanitas vanitatum, omnia vanitas” ehk “Tühjus tühjuste tühjus, kõik on tühjus“. Vanitas-maalid kujutasid natüürmorte, mis koosnesid sümbolitega objektidest: kolju (surm), klaasid ja kustuv küünal (elu mööduvus), lilled, eriti närbunud (ilu mööduvus), liivakell (aja kulgemine), muusikariistad (rõõmude lühidus), raamatud ja teaduslikud instrumendid (intellekti piiratus), kallid ehted ja mündid (rikkuse kasutus). Tuntumate vanitas-maalijate hulka kuuluvad Pieter Claesz, Harmen Steenwijck, Jan Davidsz de Heem. Need maalid ei ole morbiidsed, vaid filosoofilised: nad kutsuvad vaatajat mõtisklema selle üle, mis elus tegelikult väärtuslik on.

Viktoriaanlik memento mori tõi traditsiooni täiesti uue kihi. 19. sajandi Inglismaal ja Ameerikas tekkis post-mortem fotograafia, kus surnut, eriti lapsi, pildistati pärast surma, sageli sätitud istuma nagu nad oleksid veel elusad. Need fotod olid pere ainsad mälestused surnud lapsest, ning olid sügavalt austatud objektid. Mälestusehted olid teine sügav viktoriaanlik traditsioon. Pärast lähedase surma valmistati ehted, mis sisaldasid surnu juukseid, sageli põimitud keerukatesse mustritesse ja peidetud klaaspärli sisse, broschidesse, prossidesse. Must ja oonüks olid leinaehte tüüpilised materjalid. Surnud lähedaste juuksed olid niivõrd austatud, et neist tehti omakorda kunstilisi kompositsioone raamides, mis riputati salongi seinale.

Viktoriaanlikus stiilis Memento Mori esteetikaga kaelakee Rongabutiigi kollektsioonist

Erinevates kultuurides on surma sümboolika lähenemine dramaatiliselt erinev. Mehhiko Dia de los Muertos on tähelepanuväärne vastandus lääne tundlikkusele. Selle aasta lõpus toimuva (1.-2. november) püha käigus ei kardeta surma, vaid tähistatakse seda. Pered ehitavad ofrendaid ehk altareid, kuhu panevad surnud lähedaste lemmiktoidud, fotod, lilled, ning calaverase ehk värvilised koljud. Calavera Catrina, naine-skelett uhketes pidulikus rõivastes, on Dia de los Muertos kõige tuntum kuju, mis sümboliseerib, et kõik on surma ees võrdsed, sõltumata rikkusest. Selline rõõmus suhe surmaga on sügavalt erinev euroopalikust traagilisest kalduvusest, kuid kannab sama põhitõde.

Tiibeti budistide kõnnumäed ehk charnel grounds on veel üks äärmuslik näide. Tiibeti tantriinlikus traditsioonis on charnel grounds kohad, kus surnukehad lagunesid, kas avaliku ohverdamise tõttu (kus keha antakse lindudele), või kalmistuna. Mõned mungad mediteerisid neis kohtades, sageli istudes laibale või seda peas hoides, et otse kogeda kehade lagunemise reaalsust. See praktika, mida nimetatakse maranasati’ks (palli budismis “surma meeles pidamine”), oli mõeldud süvendama mõistmist kõikide asjade mööduvusest (anitya), mis on budistliku õpetuse keskne mõiste. Tiibeti Surnute Raamat ehk Bardo Thodol on tantriline tekst, mis kirjeldab surmajärgseid kogemusi ja juhendab surnut, kuidas hingel edasi liikuda.¹¹

Sümboolika tasemel on surma motiivid kõikides traditsioonides põimitud transformatsiooni motiividega. Alkeemiline nigredo, mida kirjeldasime peatükis 2, on just nimelt surma faas, kus algmaterjal mädaneb ja muutub mustaks, et siis taassünniks valmis olla. Gnostiline pneuma äratamine nõuab surma materiaalsele vangistusele. Tantraline kundalini tõus on kirjeldatud kui väikese surma kogemus, kus tavaline ego sulab ühenduses kõrgema teadvusega. Kristlikus müstikas on mystica mors ehk müstiline surm klassikaline mõiste, mis tähistab ego surma, mis eelneb jumalikule ühendusele.

Memento mori sümbolid, mida läbi sajandite on kasutatud, on tänase päevani äratuntavad. Kolju on universaalseim, mis ühendab kõiki traditsioone alkemistlikust laboratooriumist Mehhiko ofrenda’ni. Luud, eriti pikad luud risti, on viktoriaanliku ja modernsema esteetika tüüpiline element. Liivakell on aja mööduvuse sümbol. Kustuv küünal on elu lühiduse sümbol. Närbinud roosid kannavad ilu mööduvust. Roomavad ussid ja maod sümboliseerivad lagunemist ja samaaegselt taassündi (madu, kes vahetab oma nahka).

Tänapäeva alternatiivkultuur ja gooti esteetika on nende sümbolite otsene jätk. Iga kolju ehe, iga luusümboolika, iga memento mori sümbol moodsa kunstis ja moodsates ehetes kannab sajandite kihiti pärimist. Vaataja võib seda mitte tunda, kuid sümbol kõneleb iseseisvalt: see on sajandite vaimne keel, mis ei vaja sõnu, et meenutada inimesele tema sügavamat olemust. Surma sümboolika ei ole moetrend ega “süngus sellepärast”, vaid ürgne meditatsioon, mis on olnud osa inimese vaimse arengu kõikides suurtes traditsioonides.

Kokkuvõte

Maagia maailma religioonides ja traditsioonides ei ole üks asi. See on kümnete erinevate süsteemide perekond, mis kõik on lähenenud sügavale tõele oma omast nurgast. Juudi kabbalist nägi reaalsust Elupuu kümne sefirot’i kaudu. Araabia ja Euroopa alkemistid otsisid filosoofi kivi, mis muudaks plii kullaks ja inimese täiuslikuks. Babüloonia tähetargad jälgisid planeetide liikumist, et lugeda inimsaatust taevast. Itaalia kaardimängust kasvas välja tarot, mis 19. sajandi okultistide käes muutus kabbalistliku ja hermeetilise tarkuse koondajaks. Gnostikud Aleksandrias õpetasid, et päästev tunnetus on tähtsam kui usk. India tantra ja hiina taoism arendasid sisemise alkeemia süsteeme paralleelselt lääne omadega.

Mis ühendab neid traditsioone? Vähemalt kolm asja. Esiteks, korrespondentside maailmavaade, kus kõik on omavahel seotud, kus väike peegeldab suurt, kus inimese keha sees toimuv on universumi keeruka struktuuri väike kordus. Teiseks, sümbolilise keele tähtsus: sõnad, märgid, kujundid ja rituaalid kannavad väge, mis ületab nende otsest tähendust. Kolmandaks, sisemise transformatsiooni eesmärk: kõik need traditsioonid, vaatamata nende erinevustele, näevad inimese vaimset arengut kui peamist eesmärki, mille suunas kõik praktikad on suunatud.

See postitus oli ülevaatlik ja võrdlev. Iga traditsioon, mida me siin lühidalt katsime, väärib oma sügavamat sukeldumist. Kabbala ja Elupuu sümboolika, alkeemia ja filosoofi kivi otsing, astroloogia ja sodiaagi sümboolika, tarot ja sümboolne lugemine, gnostitsism ja Nag Hammadi tekstid, ida traditsioonid ja sisemine alkeemia, surma sümboolika ja memento mori. Iga teema on tulevaste postituste mater.

Üks asi, mis seob neid kõiki traditsioone ja teeb nad tänapäeva esteetika jaoks oluliseks, on surma sümboolika ja transformatsiooni keelekasutus. Iga traditsioon mõistab, et kasv nõuab surma, et uus vorm ei saa tekkida ilma vana lammutamiseta, et inimese sügavaim töö on tema sisemine teisendumine. Kolju, luud, alkeemilised sümbolid, tarot’i Surma kaart, tantraline charnel ground — kõik need on erinevad keeled sama põhilise sõnumi ümber. Inimene on rohkem kui tema füüsiline vorm, ning vaimne areng on kõikide aegade tähtsaim ettevõtmine.

Rongabutiigi kollektsioon kannab seda traditsioonidevahelist pärimust edasi tänapäeva esteetika keeles. Kolju, luusümboolika, gooti motiivid, memento mori, kõik need on sümbolid sajandite tagant, mis ühendavad eesti rahvapärimust juudi kabbalaga, alkeemiat tarot’iga, ida traditsioone lääne esoteerikaga. Vaata meie sümboolikaga ehete kollektsiooni allpool.

Joonealused viited

¹ Scholem, Origins of the Kabbalah, lk 35-49.

² Scholem, Major Trends in Jewish Mysticism, peatükk 5.

³ Hanegraaff, Western Esotericism: A Guide for the Perplexed, lk 25-27, 78-83.

⁴ Campion, A History of Western Astrology, Volume I: The Ancient and Classical Worlds (Continuum 2008); ka Hanegraaff, Western Esotericism: A Guide for the Perplexed, lk 84-90.

⁵ Dummett, The Visconti-Sforza Tarot Cards (George Braziller 1986); ka Decker, Depaulis ja Dummett, A Wicked Pack of Cards: The Origins of the Occult Tarot (Duckworth 1996).

⁶ Decker ja Dummett, A History of the Occult Tarot, 1870-1970 (Duckworth 2002), lk 11-22; Hanegraaff, Esotericism and the Academy, lk 240-243.

⁷ Pagels, The Gnostic Gospels (Random House 1979); Robinson (toim.), The Nag Hammadi Library in English (HarperCollins 1990).

⁸ Tomase evangeelium, logion 70, tõlge eesti keelde Andres Gross, Tomase evangeelium (2005).

⁹ White (toim.), Tantra in Practice (Princeton University Press 2000); Eliade, Yoga: Immortality and Freedom (Princeton University Press 1958).

¹⁰ Marcus Aurelius, Mõtisklused, raamat 2, jaotis 11.

¹¹ Fremantle ja Chögyam Trungpa (tõlk.), The Tibetan Book of the Dead: The Great Liberation Through Hearing in the Bardo (Shambhala 1975).

Kõik kasutatud allikad

Campion, Nicholas. A History of Western Astrology, Volume I: The Ancient and Classical Worlds. London: Continuum, 2008.

Campion, Nicholas. A History of Western Astrology, Volume II: The Medieval and Modern Worlds. London: Continuum, 2009.

Decker, Ronald ja Michael Dummett. A History of the Occult Tarot, 1870-1970. London: Duckworth, 2002.

Decker, Ronald, Thierry Depaulis ja Michael Dummett. A Wicked Pack of Cards: The Origins of the Occult Tarot. London: Duckworth, 1996.

Dummett, Michael. The Visconti-Sforza Tarot Cards. New York: George Braziller, 1986.

Eliade, Mircea. Yoga: Immortality and Freedom. Princeton: Princeton University Press, 1958.

Fremantle, Francesca ja Chögyam Trungpa (tõlk.). The Tibetan Book of the Dead: The Great Liberation Through Hearing in the Bardo. Boston: Shambhala, 1975.

Gross, Andres (tõlk.). Tooma evangeelium. Tartu, 2005.

Hanegraaff, Wouter J. Esotericism and the Academy: Rejected Knowledge in Western Culture. Cambridge: Cambridge University Press, 2012.

Hanegraaff, Wouter J. Western Esotericism: A Guide for the Perplexed. London: Bloomsbury, 2013.

Jung, Carl Gustav. Mysterium Coniunctionis. London: Routledge, 1955-1956.

Jung, Carl Gustav. Psychology and Alchemy. London: Routledge, 1944.

Marcus Aurelius. Mõtisklused. (Klassikaline tekst, 161-180 pKr.)

Pagels, Elaine. The Gnostic Gospels. New York: Random House, 1979.

Ptolemaios, Klaudios. Tetrabiblos. (Klassikaline tekst, 2. sajand.)

Robinson, James M. (toim.). The Nag Hammadi Library in English. San Francisco: HarperCollins, 1990.

Scholem, Gershom. Major Trends in Jewish Mysticism. New York: Schocken Books, 1941.

Scholem, Gershom. Origins of the Kabbalah. Princeton: Princeton University Press, 1987.

White, David Gordon (toim.). Tantra in Practice. Princeton: Princeton University Press, 2000.