Manamine ja sõnamaagia eesti rahvapärimuses

“Mina rauda purema, veri vällä tirtsti. Issa, Poiga, Pühavaim. Vesi juosku, veri seisku nii kui Jordani jõõs paas. Aamen.”

Need on veresõnad, mis on jäädvustatud 1947. aastal Jõhvi kihelkonnas ning säilitatud Eesti Rahvaluule Arhiivis. Tavaline külatark luges neid sõnu üheksa korda, et peatada verejooks. Tema jaoks ei olnud need pelgalt mütoloogilised väljendid. Need olid tegevus. Õigesti loetud sõnad pidid muutma reaalsust.

See on eesti sõnamaagia maailm. Maailm, kus sõnal oli väge, kus loitsu õige lugemine oli sama tähtis kui taimega ravimise oskus, ja kus iga külatark tundis vähemalt mõnda neist tekstidest peast. Selles postituses vaatame, kuidas eesti sõnamaagia päriselt töötas: mis tüüpe loitse oli, kuidas need olid struktuuritud ja mis konkreetseid tekste on rahvaluulearhiivis säilinud. See postitus jätkab meie eesti rahvapärimuse sarja ning täiendab eelmist postitust eesti tarkadest ja nõidadest, kelle põhitööriist sõnamaagia oligi.

Mis on manamine ja sõnamaagia?

Eesti keel pakub selle valdkonna jaoks rikkalikku sõnavara. Manamine tähendab pärimuslikult haldjate, vaimude ja jõudude käskimist või ähvardamist sõnade abil. Manaja oli see, kes oskas vaime “manada”; sundima neid mingiks tegevuseks või lahkumiseks. Sõnamaagia on laiem termin, mis hõlmab kõiki praktikaid, kus sõnad ise toovad muutust reaalsuses, sealhulgas loitsud, sajatused, vandumised, kinnitused ja palved.

Eesti tark eristas hoolega mitmeid lähedasi mõisteid. Loits oli formaalne, sageli pärimuses õpitud tekst kindla eesmärgi jaoks. Sõnumine või pomisemine oli lahjem vorm, kus tark rääkis kindla rituaalse eesmärgiga. Sajatamine oli aktiivne needus, kus sõnaga toodi vaenlasele halba. Palve oli taeva poole pöördumine. Manamine oli vaimude ja haldjate käskimine. Need erinevused olid praktikutele tähtsad, kuigi tänapäeva trendides need sageli segunevad.

Sõnamaagiline maailmavaade ei ole eesti eripära. See on iseloomulik kogu soome-ugri kultuuriruumile, mille parima näite annab soome Kalevala, kus Väinämöinen on ennekõike sõnatark, kelle võim seisneb tema teadmises sõnadest. Kuid maagia kui filosoofia on midagi laiemat. Idee, et sõnal või sümbolil on väge, ulatub kogu lääne esoteerikasse, hellenistlikust hermetismist tänase päevani, millest oleme detailsemalt kirjutanud sarja esimeses postituses okultismist. Maagilised vormelid, talismanid ja kirjutatud loitsud ühendavad eesti pärimust laiema Põhja-Euroopa traditsiooniga.Eesti loitsude maht on muljetavaldav. Eesti Rahvaluule Arhiivis on tuhandeid kirja pandud loitse, kogutud peamiselt 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani. Mare Kõiva välja antud antoloogia Eesti loitsud (2011) koondab parima ja autentse osa sellest pärandist, näidates, et eesti loitsutüüpe on dokumenteeritud üle saja erineva. ¹

Loitsude tüübid ja struktuur

Eesti loitsud võib jagada kolme suurde kategooriasse oma eesmärgi järgi.

Paranduslikud loitsud olid kõige levinumad. Iga haiguse ja vaeva jaoks oli oma sõnad. Veresõnad peatasid verejooksu. Tulesõnad kustutasid põletused ja tulekahjud. Valusõnad vaigistasid valu. Roosi sõnad ravisid roosihaigust ehk nahapõletikku. Hambasõnad võtsid hambavalu. Soolatõvesõnad ravisid soolatõbe. Vesitõvesõnad ravisid kõrvavalu ja silmahaigust. Iga kehaosa jaoks oli oma tark ning iga targa juures oma sõnad.

Kaitsvad loitsud ennetasid kurja. Need olid eriti tähtsad karjasesõnad, mida karjapoiss luges karja igal hommikul, et kaitsta loomi metsahaldja, huntide ja kurja inimese eest. Halva silma vastu olid eraldi loitsud, mida ema või vanaema lausus lapsele igal pikemal teekonnal. Maja kaitsmiseks olid omaette loitsud, mida loeti uue maja vundamendi panemisel, ehitamise alguses, või sissekolimisel. Tee peal olid sõnad, mida luges rändaja, et teel oleks rahu.

Hävitavad loitsud ehk needused olid eraldi kategooria. Sajatamine oli kõrgendatud valju häälega loetud needus, mille mõju oli pärimuslikult tegelik ja kardetud. Klassikaline näide oli surma ähvardusest tuleval naisel, kes ütles tagasi: “Saagu teite kaevud kuivaks, et ma süütult surin!” Selliseid sajatusi loeti maagiliselt kohutavateks ning rahva mälus elasid edasi lood küladest, kus pärast naise needust tõepoolest vesi ära kadus.

Lisaks olid armuloitsud (armastuse äratamiseks), vihaloitsud (suhete katkestamiseks), äriloitsud (tehingu õnnestumiseks), ning palju spetsiifilisemaid tüüpe.

Loitsu struktuur järgis sageli neljaosalist mustrit. Pöördumine algatuses kutsus appi autoriteedi: looduse jõud (tuli, vesi, taevas), vaimud, või pärast kristluse tulekut püha vaim, Jeesus, Maarja. Lugu ehk päritolusõnad kirjeldasid, kuidas haigus või probleem maailma tuli, sageli mütoloogilises raamistikus. Soome traditsioonis on see osa väga arenenud, näiteks raua päritolust on Kalevalas pikk runo. Eestis on see osa lühem, kuid sageli olemas. Käsk ehk vormel oli loitsu süda: aktiivne korraldus probleemil lahkuda või muutuda. “Veri seisku!”, “Valu kao!”, “Mine ära, roojane vaim!” Lõpetus ehk kinnitus oli sageli kolm korda öeldav, sageli kristlikus traditsioonis lõpetatud sõnaga “Amen”.

Numbrite tähtsust sõnamaagias ei tasu alahinnata. Kolm on kõige sagedasem korduste arv: loits loetakse kolm korda, käiakse kolm korda ümber asja, lausutakse kolme jumaliku isiku nimel. Üheksa on kolm kolme ning see tähistab veelgi tugevamat korduvust. Sellised loitsud nagu veresõnad loeti tavaliselt üheksa korda. Seitse oli omakorda eraldi maagiline arv, mis ilmus mõnedes loitsudes. Vastupäeva käimine (3 või 9 korda ümber haige, tule või asja) oli teine tüüpiline rituaalne element.

Kristlikud elemendid eesti loitsudes

Pärast luterluse juurdumist Eestis 16. sajandil hakkasid eesti loitsudesse järk-järgult lisanduma kristlikud elemendid. Jeesus, Maarja, Peetrus, Pühavaim ja Jordani jõgi ilmuvad arvukalt nii ravimisloitsudesse kui kaitseloitsudesse. Esitatud veresõnade näites Jõhvist on klassikaline “Jordani jõe meem”: nagu Jordani jõgi peatus Issanda ees, nii peatugu ka veri. Sama paralleeli muster esineb sadades loitsudes üle Eesti.

Tähelepanuväärne on, et Mare Kõiva uurimuste järgi on eesti loitsudes vähem pühakute poole pöördumisi kui katoliiklikes maades. ² See on luterluse mõju, kus pühakukultus oli reformitud välja. Vahepeal on aga Jeesus, Maarja ja Peetrus kandnud eesti loitsudes nõnda tugevalt esikohti, et nad omandasid peaaegu rahvuslikud jooned. Lood Jeesuse maapealsest teekonnast, kus ta võttis valu, peatas vere või kustutas tule, loovad paralleeli loitsuja olukorra ja püha sündmuse vahel. See on klassikaline maagiline tehnika: “kui see siis, siis ka praegu”.

Üks erilist tähelepanu vääriv loits on SATOR-AREPO ruut, ladinakeelne palindroom, mis on tuntud kogu Euroopas. Paistu kihelkonnast on talletatud tulesõnad: “Sator, Arepo, Tenet, Opera, Rotas saatke abi. Anania, Assaria, Mesael kistutage tuld. Taevan kolm sõsariku: üts palub jumalat, üts tuub vett, üts kistutab tuld. Amen, Amen, Amen.” ³ Selle loitsu lugemiseks pidi kolm korda vastupäeva ümber tule käima. SATOR-ruut on rahvusvaheline maagiline vormel, mille päritolu ulatub Rooma Pompeisse ning selle Eestisse jõudmise tee on tüüpiline näide sellest, kuidas eesti loitsutraditsioon põimus rahvusvaheliste maagiliste vooludega. Kristlike elementide segunemine vana eesti sõnamaagiaga ei olnud kunagi täielik. Vana paganlik olemus elas edasi just selles, mis loits tegelikult tegi: looduse jõudude pöördumine, vaimude käskimine, numbrite tähendus, korduvad rituaalid. Kristluse elemendid olid sageli pinnal, vana sisuga uus vorm.

Konkreetsed loitsutekstid arhiivist

Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes säilivad loitsutekstid, mis on jäädvustatud nimega kogujate ja konkreetsete pärimuse kandjate kaudu. Need ei ole kuulujutud ega rekonstruktsioonid, vaid tegelikud sõnad, mida konkreetsed inimesed teatud aegadel kindlatel kohtadel tegelikult kasutasid.

Jakob Hurda käsikiri, eesti rahvaluule arhiiv, loitsud — Lehekülg Jakob Hurda käsikirjalisest rahvaluulekogust.
Kirja pannud Madis Odenberg, nurgal J. Hurda märkus
saadetise kohalejõudmise kuupäevaga.
H II 51, 679.

Veresõnad (Jõhvi kihelkond, 1947):

“Mina rauda purema, veri vällä tirtsti. Issa, Poiga, Pühavaim. Vesi juosku, veri seisku nii kui Jordani jõõs paas. Aamen.”

Loetakse üheksa korda, sageli vee või soola peale, mida siis haige peale pannakse. Kombineerib soome-ugri sõnamaagia (käsk veri seisku) kristliku elemendiga (Pühavaim, Jordani jõgi).

Tulesõnad (Paistu kihelkond, koguja H. Ainson):

“Sator, Arepo, Tenet, Opera, Rotas saatke abi. Anania, Assaria, Mesael kistutage tuld. Taevan kolm sõsariku: üts palub jumalat, üts tuub vett, üts kistutab tuld. Amen, Amen, Amen.”

Loetakse kolm korda vastupäeva ümber tule käies. Sisaldab nii rahvusvahelist SATOR-ruutu kui Vana Testamendi tegelasi (Ananias, Asarja, Misael — kolm noormeest, kes kuuma ahju visati ja sealt vigastamata välja tulid).

Karjasesõnad olid eriti tähtis kategooria. Karjapoiss luges neid igal hommikul, kui karja koos välja viis:

“Hunt, hunt, hundi naine, kao karja taga teelt. Mina käin sinu naabri, kandes raudaja vastu. Mine metsa, mine sohu, mine seitsme mere taha. Karja kaitseks jumal vaata, karja kaitseks Maarja vaata.”

(Variant Põlvamaal, 19. sajandi lõpp)

Halva silma vastu olid loitsud, mida lugesid emad oma lastele. Lihtsam vorm oli:

“Halva silma kao, halva silma kustu. Kustu kui küünal, kustu kui tuli, kustu kui udu päiklas. Aamen.”

Lapse otsmikule tehti sageli sülgega rist ja loits loeti vaikselt sosistades. Punased lõngad lapsele kaela olid kaitsevahend, mis täiendas loitsu.

Hambasõnad olid omaette tüüp, sageli sisaldades pöördumist usside poole (kuna vana arusaama järgi põhjustasid hambavalu hambas elavad “ussid”):

“Uss, uss, mine välja, mine maa alla, mine kivi alla, mine puu alla. Hambasse mitte enam tagasi tule. Aamen, aamen, aamen.”

Selliste tekstide rikkalik mitmekesisus näitab, et eesti rahvas oli väga süstemaatiline oma sõnamaagias. Iga vaev, iga elusituatsioon, iga oht oli kaetud oma spetsiifiliste sõnadega, mida pärimus oli läbi sajandite testinud ja täiustanud. Lõuna-Eesti pärimuse portaalis (folklore.ee/lepp) saab otsida tegelikke loitse kihelkondade kaupa, ning Eesti Rahvaluule Arhiiv (folklore.ee/era) hoiab originaal käsikirju.

Kuidas loitse loeti ja sõjaväelaste veresõnad

Loitsu lugemine ei olnud lihtsalt sõnade hääldamine. See oli kogu rituaal, mille iga element pidi olema õige.

Asend ja olukord olid tähtsad. Tark istus sageli haige juures, käed haige peal või tema kohal. Mõned loitsud loeti uue kuu peal õues, teised päikese tõustes, kolmandad vastu lääneküljes. Vastupäeva käimine asja ümber oli mitmel pool oluline. Mõnele loitsule oli vaja vett või soola, millele sõnad loeti enne haigele andmist.

Häälitsuse tüüp varieerus. Mõned loitsud nõudsid sosinat: vaikselt, peaaegu kuuldamatult, et oma jõud ei kaoks koos häälega. Teised nõudsid valju häält ehk lausumist: täie kõriga, valjusti välja kuulutades. Kolmandad olid pomisemine, kus tark rääkis kiiresti ja monotoonselt, peaaegu nagu palve.

Saladus oli üks sõnamaagia põhilisi reegleid. Loitsu ei tohtinud kõigile lugeda. Õpilane sai sõnu õpetajalt salaja, sageli vaid pärast pikka õpiaega ja proovikatseid. Kui sõnad said laialt teatuks, kaotasid nad oma väe. See selgitab, miks paljud eesti loitsud on jõudnud arhiivi alles 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui sõnamaagia traditsioon hakkas hääbuma ning vanaperemehed olid valmis oma teadmisi jagama.

Sõnamaagia sõjas on omaette peatükk eesti pärimuses. Eesti Vabadussõja ajal 1918-1920 kandsid sõdurid endaga paberil kirjutatud veresõnu, mille emad olid neile kaela pannud. Nende eesmärk oli kaitsta sõdurit kuuli eest. Selliseid amulette on dokumenteeritud rahvaluulearhiivis arvukalt, ning sama traditsioon jätkus ka Teises maailmasõjas, kui Eesti mehed läksid mõlemale poolele rindele. ⁴See on tähelepanuväärne näide sellest, kuidas vana sõnamaagia kohandus moodsa sõjaajaga. Veresõnad, mis algselt olid mõeldud peatama füüsilist verejooksu noaga lõikamisest, kanduvad nüüd kuuli eest kaitseks. Paralleelid teiste rahvaste praktikatega on tugevad. Vene sõdurid kandsid pühakute amulette, sakslased “Schutzbrief’e” ehk kaitsekirju, ning peaaegu igas Euroopa kultuuris on sõja ajal kasutatud taolisi kaitsevormeleid.

Kokkuvõte

Eesti sõnamaagia oli igapäevane, mitte erandlik praktika. See ei piirdunud spetsiaalsete tarkade ja nõidadega. Iga ema oskas mõnda last kaitsvat loitsu. Iga karjapoiss luges karjasesõnu. Iga peremees teadis maja kaitsevaste. Sõnamaagia oli eesti elu osa, mis põimus nii sügavalt argipäeva, et seda ei mõeldud sageli isegi “maagiana”, vaid lihtsalt selliselt, kuidas asju tehakse.

Tänapäeval, kui sa korrutad oma hommikuses kohvitassis “see saab hea päev olema”, või kui sa kannad amulette koos mõttega, et see “annab jõudu”, siis sa teed midagi sarnast, mida tegid eesti targad sajandeid. Inimese suhe sõnaga ja sümboliga on sügav, ning see ei kao niipea, isegi kui keelekasutus muutub.

Järgnevates postitustes vaatame eesti pühapaikade konkreetseid lugusid, eesti rahvakalendri maagilisi tähtpäevi, ja eesti nõiakohtute konkreetseid juhtumeid. Iga teema annab sügava pildi sellest, kuidas eesti pärimus elas ja jätkub elamist.

Kaitsva sümboolikaga ehe, eesti pärimuse esteetiline pärand moodsas võtmes

Rongabutiigi kollektsioonis on palju kaitsva sümboolikaga ehteid, mille loogika on sama, mis eesti loitsudel: konkreetse sümboliga objekt, mis kannab kaitsvat väge. Kolju, luu, vana sümbol, looma hammas : need on tänapäevased kaitsvad amuletid, mille traditsioon ulatub sügavale eesti rahvapärimusse ja kogu lääne esoteerikasse. Vaata meie kaitsva sümboolikaga ehete kollektsiooni allpool.

Joonealused viited

¹ Kõiva, Eesti loitsud, Eesti Kirjandusmuuseum 2011; ka Kõiva, “Loitsude andmebaas ja loitsude historiograafia”, Mäetagused nr 67 (2017).

² Kõiva, “Loitsude andmebaas ja loitsude historiograafia”, Mäetagused nr 67 (2017).

³ “Tulesõnad”, E 773 (4) < Paistu khk., Holstre v., H. Ainson, ERA Lõuna-Eesti pärimuse portaal, folklore.ee/lepp.

⁴ Kõiva, “Loitsud ja rahvaarstid Virumaal”, Mäetagused nr 67 (2017); ka “Sõnaarstid”, E, StK 1, 151.

Allikad

Kõiva, Mare. Eesti loitsud. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2011.

Kõiva, Mare. “Loitsude andmebaas ja loitsude historiograafia”. Mäetagused nr 67 (2017).

Kõiva, Mare. “Loitsud ja rahvaarstid Virumaal”. Mäetagused nr 67 (2017).

Loorits, Oskar. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tartu, 1932.

Loorits, Oskar. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I-III. Lund: Carl Bloms, 1949-1957.Veebiallikad: Eesti Rahvaluule Arhiiv (www.folklore.ee), Eesti Kirjandusmuuseum (www.kirmus.ee), Lõuna-Eesti pärimuse portaal (www.folklore.ee/lepp).